Sotsiaalsed süsteemid

"Sotsiaalsed süsteemid" on sotsioloog Niklas Luhmanni 1984 ilmunud teos.

Tsitaadid teosest

Eesti keeles Niklas Luhmann, "Sotsiaalsed süsteemid", tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Ilmamaa, 2009

Sotsioloogias on teooriakriis. Iseenesest üsna edukas empiiriline uurimine on meie teadmiste hulka suurendanud, aga selle tulemusena pole valdkonnas tekkinud ühtset teooriat. Empiirilise teadusena ei saa sotsioloogia vältida nõuet oma väiteid tegelikkusest kogutud andmete põhjal kontrollida – ega hoolida sellest, kui uued või vanad on anumad, mis täidetakse värskete teadmistega. Aga selle põhimõtte abil ei saa sotsioloogia oma uurimisvaldkonna erilisust ega omaenda terviklikkust teadusliku distsipliinina põhjendada. Loobumine on nii suur, et seda enam ei püüeldagi.

See dilemma on lõhestanud teooria enda mõiste. Osalt mõistetakse teooria all empiiriliselt kontrollitud hüpoteese andmete vaheliste seoste kohta, osalt terminoloogilisi pingutusi kaugemale haaravas, täpselt määratlemata mõttes. Miinimumnõue on mõlemas suunas ühine: teooria peab avama võrdlusvõimalusi. Siiski on üldiselt vaieldav, millised enesepiirangud annavad õiguse nimetada oma ettevõtmist teooriaks. See vaidlus ja ebakindlus on olnud samas nii mõjutaja kui ka põhjus, et puudub ühtne erialateooria, mille nagu malli või „paradigma“ järgi saaks orienteeruda. (lk 7, eessõna 1983)

Nii saab iga vaidluse tõugata otsustamatuseni. Aga võib küll nõuda, et kriitik arendaks teooriaväidetele adekvaatsed alternatiivid ega piirduks viitega oma teooriale, mille järgi hiliskapitalismi pimestavas valguses pole tegelikkust võimalik mõista. (lk 10, eessõna 1983)
Seega toimub töö nende mõistetega seoses (ja mitte just harva kontrastses seoses) olemasoleva teoreetilise teadmisega, ja nii palju kui võimalik, peavad mõisted üksteist täpsustama. Iga mõiste defineerimist tuleb pidada järgnevate mõistete defineerimisvõimaluste piiramiseks. Nii käsitletakse teooriat kui iseennast limiteerivat konteksti tervikuna. (lk 13, eessõna 1983)
Superteooriad on teooriad, mis püüavad olla universaalsed (ja see tähendab, et nad taotlevad seda nii enda kui ka oma oponendi puhul). Juhteristused on eristamised, mis teooria raames suunavad informatsiooni töötlemise võimalusi. (lk 21, sissejuhatus)
Teadlased on praegu üksmeelel selles, et iga süsteemiteoreetilise analüüsi lähtepunkt peab olema süsteemi ja keskkonna eristus. Süsteemid ei ole keskkonnale orienteeritud mitte ainult juhuslikult või ainult adaptiivselt, vaid strukturaalselt, ega saa olemas olla ilma keskkonnata. Nad loovad ja säilitavad end keskkonnast eristumise sisseviimise ja säilitamise kaudu ning kasutavad oma piire selle eristuse reguleerimiseks. Ilma eristuseta keskkonnast poleks olemas isegi enesele osutamist, sest eristus on enesele osutavate operatsioonide funktsioneerimise eeldus. Selles mõttes on piiride säilitamine süsteemi säilitamine. (lk 38, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Keskkond on tervik vaid süsteemi tõttu ja üksnes suhtes süsteemiga. Keskkonda ennast ümbritseb avatud horisont, mitte piirid, mida tuleb ületada, järelikult ta ise ei ole süsteem. Igal süsteemil on erinev keskkond, sest iga süsteem võtab oma keskkonnast välja ainult iseenda. Sellest tulenevalt ei ole keskkonnal enesele osutamist ega mitte mingisugust tegevusvõimet. (lk 39, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Kvaliteedi omandavad elemendid ainult seeläbi, kui neid võetakse arvesse ratsionaalselt, ehk siis omavahelistes seostes. Reaalsetes süsteemides saab see toimuda alates teatavast (suhteliselt väikesest) suurusest üksnes valikuliselt, s.t üksnes teisi, samuti mõeldavaid seoseid kõrvale jättes. Järelikult on kvaliteet võimalik ainult valiku kaudu; aga valik on paratamatult vajalik keerukuse tõttu. (lk 4, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Selles kontekstis tähendab keerukus sundust valida, sundus valida tähendab kontingentsi ja kontingents tähendab riski. Iga keerukas olukord põhineb oma elementide vahelisel seoste valikul, mida ta kasutab selleks, et luua ja alal hoida ennast. (lk 48, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Keerukusele allutatust tuleb tasakaalustada valikustrateegiatega. Et süsteem on sunnitud valima, tuleneb juba süsteemi enda keerukusest. Millise korra süsteem oma elementide suhestamiseks valib, sõltub süsteemi keerukuse erinevusest keskkonna omaga võrreldes. Sel viisil lasevad ennast analüütiliselt avada mõlemad aspektid. Siiski kujutavad need endast vaid ühe ja sama asjaolu kahte erinevat külge, sest süsteem saab olla keerukas üksnes korra valimise kaudu. (lk 49-50, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Mõõtmine ja võrdlus võivad lähtuda nii elementide arvust kui ka nende vahel realiseeruvate seoste arvust. Suuremast või väiksemast keerukusest (keerukuse eristusest, keerukuste erinevusest) saab alati rääkida siis, kui mõlemaga võrreldes on olemas ka väiksemat keerukust. Seda tuleb ette süsteemi suhetes keskkonnaga. Keerukuse vähendamisest kitsamas mõttes tuleks alati rääkida siis, kui keeruka seose seostekogum rekonstrueeritakse teise, väiksema seoste arvuga seose abil. Keerukust saab vähendada üksnes keerukus. (lk 50, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Keerukate süsteemide käsitluses muutub järgmisena valiku mõiste. Valikut ei saa enam mõista kui subjekti initsiatiivi, kui tegevuse analoogi. See on ilma subjektita protsess, operatsioon, mille vallandab eristuse teke ja kinnistumine. (lk 57, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Kommunikatsioonist, olgu protsessi tehniline teostus milline tahes, võime rääkida üksnes siis, kui kompleksi A seisundi muutus vastab kompleksi B seisundi muutusele, kuigi kummalgi kompleksil oleks seisundi määramiseks ka teisi võimalusi. Selles osas tähendab kommunikatsioon piiramist (piirangute seadmist endale ja teistele). (lk 65, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Seega tuleb süsteemi ja keskkonna suhetes arvesse võtta ajalisi nihkeid: üksteisega sobitumine, enese korrigeerimine ja täiendamine ei pea ilmtingimata samaaegselt või üksteisele järgnevalt toimuma. Süsteemid saavad reaktsioone ette valmistada ja kasutada neid siis kui vaja; need võivad hetke võimalustele või häiretele reageerida pikkade protsessidega või viivitada reaktsiooniga, ilma et need vahepeal puruneksid. Aja probleemi lahendus on võimalik üksnes siis, kui süsteemid, mis tahavad eksisteerida muutusterohkes keskkonnas, vastavad kindlatele struktuurieeldustele; eelkõige nõuab see süsteemisisese vastastikuse sõltuvuse piiramist. See käib keerukuse ja enesele osutamise kohta!

Selle diferentseerumise paratamatus tuleneb suurte süsteemide kombinatsioonivõimaluste keerukusest. Loogilist võimalust siduda kõik elemendid kõigi teiste elementidega ei suuda realiseerida ükski süsteem. See on alati igasuguse keerukuse vähendamise lähtekoht. Kui süsteem tahab hoida avatuna kõiki kombinatsioonivõimalusi või koguni realiseerida neid kõiki üheaegselt, peab see jääma kas väga väikeseks või korrastama ja tugevdama selektiivseid suhteid. See toimub selektsiooniprotsessi refleksiivuse kaudu. See protsess on suunatud kõigepealt iseendale, enne kui ta teeb lõpliku konkreetse valiku süsteemi algelementide tasandil. Selleks võib kasutada kahte eri vormi: struktuuri ja protsessi. (lk 71-72, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)

Ajaliselt määratud keerukusega süsteemidel on omadusi, mida ei leidu aluseks olevatel reaalsustasanditel. Sellised süsteemid on sunnitud pidevalt oma olekuid vahetama, minimeerides elementide kestvust, millest need koosnevad. Ajaliselt vaadates kombineerivad need sel viisil stabiilsust ja ebastabiilsust ning materiaalselt vaadates – määratust ja määramatust. Siis on iga element (sündmus, tegevus jne) ühtaegu määratud ja määramata: määratud oma hetkelises aktuaalsuses ja määramata oma seostumisväärtuses (mis tuleb antud momendil samaaegselt aktiveerida). Selle kaudu, et antud kombinatsiooni garanteeritakse vastava süsteemi eristumise teel, saavutatakse kord, mis sellele tugineb. (lk 79, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Teooria tegelikuks saavutuseks, mis valmistab ette funktsionaalse analüüsi rakendamist, on probleemide konstrueerimine. (lk 86, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Vana tark reegel ütleb, et tõed ilmnevad koos, aga eksimused eraldi. (lk 90, 1. peatükk Süsteem ja funktsioon)
Me nimetame informatsiooniks sündmust, mis valib välja süsteemi olekud. See on võimalik ainult struktuuride abil, mis piiravad ja eelsorteerivad võimalusi. Järelikult eeldab informatsioon struktuuri, aga see ise ei ole struktuur, vaid üksnes sündmus, mis aktualiseerib struktuuri kasutamist. Sündmused on ajahetke fikseeritud elemendid (tuleme selle juurde põhjalikumas käsitluses tagasi). Need kerkivad esile ainult üks kord ja ainult nende ilmumiseks vajalikul lühikesel ajahetkel (specious present). Nad on määratletud selle ajalise esilekerkimise järgi, järelikult ei ole nad korratavad. Just seetõttu sobivad nad protsesside elementaarühikuks. Just seda saab hästi informatsiooni kaudu tagada. Informatsioon, mida samas tähenduses korratakse, ei ole enam informatsioon. See säilitab korduses oma tähenduse, aga kaotab informatsioonilise väärtuse. (lk 101, 2. peatükk Tähendus)
Ka aeg on siis pingule tõmmatud üksnes tema juurde kuuluvate eri horisontide vahele, mis markeerivad kättesaamatut ja võimaldavad seoseid mineviku ja tuleviku vahel. Järelikult on aeg tähendussüsteemide jaoks reaalsuse tõlgendus, milles on võetud arvesse mineviku ja tuleviku eristust. Seejuures ei ole minevikuhorisont (ja samuti tuleviku oma aja algus (või lõpp). Just kujutlus algusest või lõpust välistab horisondi mõiste. Pigem toimivad kogu minevik ja samuti kogu tulevik nagu ajahorisont – ükskõik, kas need esitatakse kronoloogiliselt ja sellele vastavalt lineaarselt või mitte. Igal juhul on võimatu elada või tegutseda kusagil minevikus või tulevikus ja see ei saa võimalikuks, sest aja kulgedes ajahorisondid nihkuvad. Minevikke ja tulevikke saab, selles suhtes on nad täiesti samased, üksnes kavatseda või tematiseerida, aga mitte läbi elada või käsitleda.

Ajavahemikku mineviku ja tuleviku vahel, mille jooksul mingi muutus saab mitteümberpööratavaks, kogetakse kui olevikku. Olevik kestab nii kaua, kui võtab aega millegi mitteümberpööratavaks saamine. (lk 115-116, 2. peatükk Tähendus)

Lõpuks tuleb märkida, et aja erilises tähendusemõõtmes luuakse ajalugu. Ajaloo all ei tule siin mõista lihtsalt sündmuste faktilist seeriat, mille järgi saab olevikku mõista kui möödunud asjaolude mõju või kui tulevaste mõjude põhjust. Pigem on tähenduse ajaloos eriline see, et see võimaldab möödunud või tulevaste sündmuste tähendusele valikuvaba juurdepääsu, seega järjestust vahele jätta. Ajalugu tekib järjestuste lahtipõimimisest. (lk 117, 2. peatükk Tähendus)
Esimene põhiseisukoht on see, et kolme mõõtme esiletoomine ja nende üksteisest eristumise ulatus on ise sotsiaalkultuurilise evolutsiooni tulemus ja muutub seega koos ühiskonna struktuuriga. Ilmselt kõige tähtsam evolutsiooni saavutus, mille tulemusena eraldusid tähenduse niisugused mõõtmed, oli kirja kasutuselevõtt. Tänu kirjale on kommunikatsioon muutunud säilitavaks, sõltumatuks interaktsioonis osalejate elavast mälust, sõltumatuks isegi interaktsioonist üldse. Kommunikatsioon saab jõuda ka nendeni, keda pole kohal ja selle kohalejõudmise hetke saab valida peaaegu suvaliselt, ilma et mõju saavutamiseks oleks vaja luua interaktsiooniahelaid (käskjalad, kuuldused, jutustajad). (lk 126, 2. peatükk Tähendus)
Et jõuda äsja kirjeldatule tuginedes paremate sõnastamisvõimalusteni, võtame kasutusele ootuse [Erwartung] mõiste. Sümboolsed üldistused tihendavad iga tähenduse osutuste struktuuri ootusteks, mis näitavad, milline on vastava tähendusliku olukorra väljavaade. Samuti kehtib vastupidine: konkreetsetes olukordades vajalikud ja end õigustavad ootused juhivad ja korrigeerivad üldistusi. Ootuste põhjal, mida parasjagu proovitakse või millest ei saa loobuda ilma tõsise orientatsioonikaotuseta, otsustatakse, kui kaugele üldistamisega minnakse. Kui keegi läheb kaubamajja ja ütleb esimesele ettejuhtuvale müüjale, et ta tahaks “midagi” osta, jõuaks ta üsna ruttu arusaamisele, et on üldistamisega liiale läinud ning peab olema üksikasjalikum.

Sotsiaalsete süsteemide teooria valdkonnas on meil peamiselt tegemist käitumisootustega. Nende süsteemide struktuure saab seega defineerida kui üldistatud käitumisootusi. (lk 138, 2. peatükk Tähendus)

Niipea, kui reaktsioonina topeltkontingentsile eraldub sotsiaalne süsteem füüsilisest, keemilisest, orgaanilisest ja psüühilisest tegelikkusest ning moodustab oma elemendid ja piirid, tekib selle süsteemi jaoks juhuse võimalus. Juhus produtseeritakse kohe koos süsteemide esilekerkimisega, nii et süsteemi käsutuses on enda reprodutseerimiseks piisavalt korratust. Siinkohal, nagu ikka, ei mõelda juhuse all absoluutset määramatust ja põhjusetust, vaid üksnes sündmuste koordineerimise puudumist süsteemi struktuuride poolt – koordinatsiooni “puudumine”, mis aga negatiivsena võib süsteemis mõju omada ja käivitada kausaalseid protsesse.

Kontingentsi kogemuse tulemus on seega juhuse teke ja kasutuselevõtt konditsioneeritavate funktsioonide jaoks süsteemis ehk juhuste muutmine struktuuri loomise tõenäosusteks. (lk 169, 3. peatükk Topeltkontingents)

Looduskaitsel on väga erinev tähendus vastavalt sellele, kas see kuulub majandusministeeriumi, siseministeeriumi või kultuuriministeeriumi alla ja vastavalt sellele, kas sellega tegelevad lausa metsnikud ise või politseinikud ja maastikukujundajad. (lk 178, 3. peatükk Topeltkontingents)
Sotsiaalsete süsteemide alusprotsess, mis produtseerib elemente, millest süsteemid koosnevad, saab selles olukorras olla ainult kommunikatsioon. (192, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Kui lähtuda tähenduse mõistest, siis on kõigepealt selge, et kommunikatsioon on alati valikutoiming. Tähendus ei jäta muud valikut kui valida. Kommunikatsioon nopib alati aktuaalsest viidetehorisondist, mille see ise kõigepealt loob, ühe asja välja ja jätab teise asja kõrvale. Kommunikatsioon on valiku töötlemine. Loomulikult ei vali ta nii, nagu üks või teine asi võetakse tagavara hulgast välja. Selline vaade tooks meid tagasi substantsiteooria ja ülekandemetafooride juurde. Valik, mis kommunikatsioonis aktualiseeritakse, loob omaenda horisondi; see loob selle, mille ta valib juba kui valiku, nimelt kui info. See, mida kommunikatsioon edastab, mitte üksnes ei valita välja, see on juba valik ja sellepärast antakse ta edasi. Seetõttu tuleb kommunikatsiooni vaadata mitte kui kahepoolset, vaid kui kolmepoolset valikuprotsessi. Tegu pole üksnes saatmise ja vastuvõtmisega, millega kaasneb mõlemapoolne valikuline tähelepanu, vaid ka info valikulisus on ise kommunikatsiooniprotsessi aspekt, sest valikulist tähelepanu saab aktiveerida üksnes seda silmas pidades. (194-195, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Ka see mõttekäik näitab, et kommunikatsiooni puhul pole kunagi tegu kahe valikukohaga juhtumiga – see ei ole kui saamine ja andmine ülekandemetafoori mõttes või ka info ja edastuskäitumine eristuse mõttes. Kommunikatsioon saab teoks üksnes siis, kui viimasena nimetatud eristust nähakse, oodatakse ja mõistetakse ning see valitakse järgneva käitumise aluseks. Seejuures sisaldab mõistmise mõiste vähem või rohkem ulatuslikku valetõlgendust kui normaalne, aga nagu näeme, on tegu kontrollitavate ja korrigeeritavate valetõlgendustega. (lk 196-197, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Nüüd tuleb teha vahet kodeeritud ja kodeerimata sündmustel. Kodeeritud sündmused toimivad kommunikatsiooniprotsessis kui informatsioon, mittekodeeritud kui häired (müra). (lk 198, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
See, et mõistmine on kommunikatsiooni teostumise vältimatu aspekt, on kommunikatsiooni üldise mõistmise seisukohalt väga olulise tähtsusega. Sellest tuleneb nimelt, et kommunikatsioon on võimalik üksnes kui enesele osutav protsess. (lk 199, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Kui mõista kommunikatsiooni kui kolme valiku sünteesi – kui info, edastamise ja mõistmise tervikut, siis kommunikatsioon saab teoks siis ja sel määral, kuivõrd toimub arusaamine. Kõik ülejäänu toimub “väljaspool” elementaarset kommunikatsiooni üksust ja eeldab seda. (lk 204, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Seega vajaks keeleline kommunikatsioon sotsiaalset sobivust silmas pidades tugevdatud kontrolli, ja kontrollida saab oma keelelist käitumist vaid see, kes suudab vaikida. (lk 210, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Selle võib kokku võtta teesis, et keel võimaldab kommunikatsiooniprotsesside eristumist, lähtudes (ükskõik kui nõudlikust, keerukast) teadvustamise kontekstist. Alles kommunikatsiooniprotsesside eristumise kaudu saab jõuda sotsiaalsete süsteemide eristumiseni. (lk 210, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Teemadel on selleks, et kaastöid koordineerida, asjaline sisu – tegu võib olla näitlejatari armulugudega, börsikursside ja nende selgitustega, uue raamatu või võõrtööliste lastega. Spetsialiseerumisel pole muid piiranguid kui need, mis lähtuvad kommunikatsiooni jätkumise huvidest. Aga teemadel on ka ajaline aspekt. Võib meelde tuletada mingi teema varasemaid kaastöid. Teemad on kas vanad või uued, juba igavad või veel huvitavad ja kõike seda tõenäoliselt erinevatele osalejatele erineval viisil. Millalgi saavutavad nad küllastusastme, millest alates enam uusi kaastöid ei oodata. Siis peab vana teema värbama ellujäämiseks uusi osalisi. Seevastu uus teema võib olla paljudele osavõtjatele nii uus, et ei suuda üldse ergutada mõttekaid kaastöid tegema. (lk 215, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Selline siduv mõju avaldub eriti teravalt siis, kui kommunikatsiooniteemad omandavad moraalse värvingu või ongi moraaliteemad. Moraal reguleerib vastastikuse lugupidamise või lugupidamatuse tingimusi. (lk 216, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Teine ebatõenäosus seostub adressaadini jõudmisega. On ebatõenäoline, et kommunikatsioon jõuab rohkemate isikuteni, kui neid konkreetses olukorras kohal on, ja see ebatõenäosus kasvab, kui lisaks esitada nõue, et kommunikatsioon tuleb edastada muutmata kujul. Probleem seisneb ruumilises ja ajalises ulatuses. Nende interaktsioonisüsteem, kes parajasti kohal on, kindlustab peaaegu piisaval määral kommunikatsiooniks vajaliku tähelepanu. Interaktsioonisüsteemi piiridest väljapoole ei saa süsteemis toimivaid reegleid siiski kehtestada. (lk 218, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Meedium, mis laiendab kommunikatsiooni mõistmist tajutavast palju kaugemale, on keel. Keel on meedium, mida iseloomustab märkide kasutamine. Ta kasutab tähenduse jaoks akustilisi või optilisi märke. See tekitab keerukusprobleemid, mida lahendatakse märkide kasutamise reeglite, keerukuse redutseerimise ja piiratud hulga kombinatsioonidega harjumise abil. Kuid põhiprotsessiks jääb ikkagi edastamiskäitumise ja info eristuse reguleerimine. (lk 221, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Selle analüüsi kõige tähtsam järeldus on, et kommunikatsiooni ei saa otseselt vaadelda, vaid üksnes järeldada. (lk 226, 4. peatükk Kommunikatsioon ja tegevus)
Süsteemi ja keskkonna eristuse edasine analüüs lähtub eeldusest, et keskkond on alati palju keerukam kui süsteem ise. See kehtib ka ühiskonna kui kõikehõlmava sotsiaalse süsteemi kohta. Et seda kohe ära näha, tuleb vaid meenutada, et ühiskond koosneb üksnes kommunikatsiooniaktidest ning üksikute makromolekulide, rakkude, närvisüsteemide ja psüühiliste süsteemide ülikompleksne ülesehitus kuulub selle keskkonda – koos kõigi vastastikuste sõltuvustega, mis tekivad nende süsteemide vahel kas samal või eri liiki tasandil. Ükski ühiskond ei suudaks niisugusele keskkonnale vastu panna vastavat keerukust või “vajalikku mitmekesisust”. Olgu tema keelelised võimalused kui tahes keerukad ja teemade struktuur kui tahes peen: ühiskond ei saa kunagi võimaldada kommunikatsiooni kõige üle, mis selle keskkonnas kõigil süsteemidel kõigil süsteemikujunemise tasanditel ette tuleb. Seetõttu peab ta, nagu iga süsteem, olema suuteline tasakaalustama oma väiksemat keerukust suurema korraga. (lk 249-250, 5. peatükk Süsteem ja keskkond)
Iga süsteem peab oma keskkonnas arvestama teiste süsteemidega. Vastavalt sellele, kui sügavalt on võimalik keskkonda tajuda, ilmneb selles rohkem ja eri liiki süsteeme. (lk 256, 5. peatükk Süsteem ja keskkond)
Süsteemi diferentseerumine põhjustab paratamatult kogusüsteemi keerukuse kasvu. Ja sama kehtib vastupidi – süsteemi diferentseerumine on võimalik üksnes siis, kui kogusüsteem suudab luua ning rangemalt valitud seoste kaudu siduda omavahel rohkem ja erinevamaid elemente. (lk 261, 5. peatükk Süsteem ja keskkond)
Palju räägib selle kasuks, et ebakindlus lämmatab kohe alguses iga ajendi valmiduseks kollektiivselt tegutseda – igaüks ootab ja mida kauem midagi ei juhtu, seda tõenäolisem on, et midagi ei juhtu. (lk 272, 5. peatükk Süsteem ja keskkond)
Tegevusprotsessi perspektiivist vaadatuna on ühelt poolt olemas tingimused, mis peavad olemas olema selleks, et tegevust saaks üldse alata ja reprodutseerida – nt selleks sobivad ruumid, kommunikatsioonivahendid, objektid, mida “käsitletakse”, motiveeritud valmisolek. Kõik see peab olema eelnevalt olemas. Teiselt poolt peab saama tegevusprotsessi siduda põhjustavate ootuste struktuuriga, mis on suunatud tulemustele – nt loodavatele teostele, muudetavatele seisunditele või kas või pelgalt osavõtjate igavuse peletamisele. (lk 277, 5. peatükk Süsteem ja keskkond)
Me kasutame “interpenetratsiooni” mõistet, et tähistada keskkonna süsteemide erilist panust süsteemide ülesehitamisse. Peame väga täpselt määratlema selle mõiste asetuse süsteemi / keskkonna suhetes – eriti seetõttu, et interpenetratsioonist on kujunenud väga ähmane arusaamine.

Esiteks – tegu ei ole üldise suhtega süsteemi ja keskkonna vahel, vaid süsteemide vaheliste suhetega süsteemide vahel, mis kuuluvad vastastikku üksteise keskkonda. (lk 289-290, 6. peatükk Interpenetratsioon)

Peame meeles – keerukus tähendab, et tervet rida elemente (siin: tegevusi) saab siduda ainult valikuliselt. Seega tähendab keerukus sundi valida. See paratamatus on samaaegselt vabadus, nimelt vabadus valikuid erinevalt konditsioneerida. (lk 291, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Peab küll endiselt paika, et interpenetreerivad süsteemid konvergeeruvad üksikutesse elementidesse, nimelt kasutavad samu elemente, aga need annavad süsteemidele iga kord erineva valikulisuse ja erineva seostumisvõime, erinevad minevikud ja erinevad tulevikud. Kuna tegu on ajaliselt määratud elementidega (sündmustega), siis on konvergents võimalik ainult olevikus. (lk 293, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Iga süsteem stabiliseerib oma keerukust. Ta säilitab stabiilsuse, kuigi koosneb sündmuse iseloomuga elementidest, seega on selle seisundid sunnitud struktuuri tõttu pidevalt muutuma. Ta produtseerib niimoodi struktuurist tingitud samaaegse kestvuse ja muutuse. (lk 296, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Seda paradoksi saab lahendada vaid siis, kui partnerit ei mõisteta üksnes kui tundemärkide või omaduste summat, vaid kui individualiseeritud suhet maailmaga. Siis saab mõistetavaks, et inimene, kelle poole ta pöördub, on olemas tema maailmas ja saab omandada sellele maailmale eriomase tähenduse. (lk 307, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Lõppeks on kogu moraal seotud küsimusega, kas ja millistel tingimustel inimesed üksteisest lugu peavad või ei pea. (lk 319, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Naeruväärsus on moraali salavaenlane, kuna osaliselt konkureerib just see moraaliga. (lk 322, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Me nimetame sotsialiseerumiseks laias laastus protsessi, mis kujundab inimese psüühilist süsteemi ja selle poolt kontrollitavat kehalist käitumist interpenetratsiooni kaudu. (lk 327, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Esiteks. Sotsialiseerumine on alati enda sotsialiseerimine. See ei toimu mitte ühe tähendusmustri “ülekandmise” teel ühelt süsteemilt teisele, vaid selle põhiprotsess on süsteemi eneseleosutav reproduktsioon, mis kutsub esile ja kogeb sotsialiseerumist iseendal. (lk 328, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Kommunikatsioon õnnestub ja seda saab kogeda kui õnnestunut, kui kolm valikut (informatsioon / edastamine / mõistmine) moodustavad terviku, millega saab seostada järgnevat. Osalemine selles toimingus – kas infoallikana, edastajana või sellena, kes mõistab edastust seoses infoga – on igasuguse sotsialiseerumise alus. (lk 330, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Kasvatus on – ja selles seisneb selle erinevus sotsialiseerumisest – kavatsetud ja kavatsuse abil selgitatav tegevus. See saab eesmärgile jõuda ainult kommunikatsiooni kaudu (kaudse ja märkamatu manipulatsiooni võimalused jätame praegu kõrvale). Kasvatus sotsialiseerib siis ka kui kommunikatsioon, aga mitte tingimata nii, nagu kavatseti. (lk 331, 6. peatükk Interpenetratsioon)

Mis on see põhimehhanism, mille abil toimub sotsiaalne protsess? See on žesti mehhanism, mis võimaldab sotsiaalses protsessis osalevatel erinevatel üksikorganismidel üksteise käitumisele adekvaatselt vastata. Igas sotsiaalses aktis toimub žestide abil ühe organismi tegevuste kohandamine teise organismi tegevustega; žestid on esimese organismi liigutused, mis toimivad kui erilised stiimulid, kutsudes teises organismis esile (sotsiaalselt) kohased reaktsioonid. Mind, Self and Society From Chicago, 1934 lk 13, tsit via Luhmann lk 333

Selle asemel näib, et asjad sõltuvad rohkem kui kunagi varem kehalise potentsiaali kui niisuguse üldistatud kättesaadavusest: noorusest.

See ei välista mingil juhul – pigem teeb just selgemaks –, et ka kehasid saab kasutada sotsiaalsetes seostes spetsiifilisemalt, n-ö “kehale kohandatult”. Üks niisugune võimalus on saavutada kehalisuse kaudu käitumise koordinatsiooni nii peen kooskõla ja tempo, mida ei oleks võimalik teadliku kontrolli abil saavutada. Selle kõige sisukam näide on ilmselt tants. Ka koosmusitseerimine võimaldab lisaks omandada teab kust tulevat lihvitud kehalist käitumist. (lk 336, 6. peatükk Interpenetratsioon)

Sport ei vaja ega talu ideoloogiat (mis aga ei välista selle poliitilist kuritarvitamist). Ta esitleb keha, mida muidu enam kusagil nii täielikult ei kasutata. Ta legitimeerib käitumise oma keha suhtes keha enda tähenduse kaudu – küll mitte askeesivabalt, aga põhimõtteliselt askeesi täpse vastandina, s.t mitte negatiivselt, vaid positiivselt. Ja teeb seda ilma, et peaks toetuma teiste päritolude tähendusdomeenidele. Teatavasti peetakse sporti tervislikuks; aga ka see tähendusseos viitab jällegi ainult kehale endale. (lk 337, 6. peatükk Interpenetratsioon)
Kujutlused on vajalikud selleks, et jõuda kujutlusteni. (lk 356, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Vormi, milles individuaalne psüühiline süsteem annab end oma keskkonna kontigentsi meelevalda, võib täiesti üldiselt nimetada ootuseks. Seega on tegu sama vormiga, mida kasutatakse ka sotsiaalsete struktuuride loomiseks. Ühel juhul esitatakse seda kui teadvust, teisel juhul kui kommunikatsiooni. (lk 362, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Teataval määral sekkub sellesse rahamehhanism, mis võimaldab teenete vahetamist (täiesti teistsuguste) nõudmiste vastu. Teene ja nõudmine leiavad sissetuleku näol oma sünteesi. Koos sellega juurdub üha rohkem nõudmiste rajamine oma soovidele, kujutlustele, eesmärkidele ja huvidele. (lk 365, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Tunded tekivad ja haaravad oma võimusesse keha ja teadvuse, kui teadvuse autopoieesis on ohustatud. Sellel võib olla mitmesuguseid põhjusi, nt välised ohud, eneseesitluse diskrediteerimine, aga ka teadvusele endale üllatav pühendumine uutele asjadele, nt armastusele. Igal juhul ei ole tunded keskkonnaga seotud representatsioonid, vaid sisemine kohanemine psüühiliste süsteemide siseprobleemide seisuga ja täpsemalt: siseprobleemide seisuga, mis on seotud süsteemieelementide pideva produtseerimisega süsteemi elementide kaudu. Tunded ei ole kujunenud paratamatult juhuslikult ja spontaanselt; tundepõhisteks reaktsioonideks võib olla vähem või rohkem disponeeritud. Nad on siiski ebastabiilsed, sest nad kuhtuvad koos teadvuse enesejätkamise taaskorrastamisega. Mõlemad, dispositsionaalsus ja ebastabiilsus, on tunnete tekkimise sotsiaalseks töötlemiseks tähtsad aspektid; aga need tundmise omadused tulenevad tema psüühilisest, mitte sotsiaalsest funktsioonist. (lk 370, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Erinevate tunnete teadaolev paljusus tekib seega alles sekundaarselt, alles kognitiivse ja keelelise tõlgenduse kaudu; see on seega – nagu igasugune psühholoogiliste süsteemide keerukuse ülesehitus – sotsiaalselt tingitud. (lk 371, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Niisiis ei saa teadvus ennast tegelikult teada kui lõpetatavat ja omistab, suuresti ühiskonna loal, endale igavese elu, ainult abstraheerides selle kõigist teadaolevatest sisudest. Igasugune lõpetamine, mida see ette näeb, on ühe episoodi lõpetamine teadvuses ja selles mõttes mõisteti ka “elu selles ilmas” kui episoodi. Surm ei ole eesmärk. Teadvus ei saa jõuda lõppu, ta lihtsalt lakkab, (lk 373, 7. peatükk Psüühiliste süsteemide individuaalsus)
Struktureerimata keerukus oleks entroopiline keerukus, mis võiks igal ajal laguneda seosetuks. Struktuuri kujunemine kasutab seda lagunemist, et luua sellest kord. See omandab just elementide lagunemisest (siin: igasuguse tegevuse paratamust lakkamisest) energiat ja informatsiooni elementide reprodutseerimiseks, mis seetõttu ilmuvad alati struktuuriliselt ette antud kategooriates ja siiski alati uuena. (lk 380-381, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Seega kujutab struktuur endast – ükskõik, mis ta muidu võib olla – süsteemis lubatud elementide vaheliste seoste piiramist. See piirang loob tegevuse tähenduse ning enesele osutavate süsteemide opereerimise käigus motiveerib ja selgitab tegevuse tähendus siis loomulikult ka seda, mida on võimalik seostada. (lk 381, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Lisaks kvalifitseerimata kasutatud elementide vaheliste seoste mõistele nimetatakse struktuure tihti iseloomustava tunnusena ka sisemist vastastikust sõltuvust. Ka sisemine vastastikune sõltuvus tekib siiski ainult valiku kaudu, sest täielikku sisemist vastastikust sõltuvust ei saa saavutada. (lk 382, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Seega mõjub piirangute valimine kui valikute piiramine ja see tugevdab struktuuri. (lk 383, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Kui kõik või peaaegu kõik pidevalt ärritaks, siis ei tekiks üldse mingit tegevuse tähenduse kristalliseerumist. Tegelikult viiks see samale tulemusele, mis igasugune ärrituse puudumine – igavusele. (lk 383-384, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Otsusest tuleb rääkida alati siis, kui ja niivõrd kui tegevusele tähenduse omistamine reageerib tegevusele endale suunatud ootusele. Et tegevus ise toimub alati ootusele suunatult, on enesestmõistetav. (lk 396, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Religioon paneb kahtlema, poliitika kartma ja ainult aeg ise pakub piisavat kindlust just mis tahes ebakindluse tingimusena. Selle edasikestmine on kogetav isegi olevikus, selle kulg on olemas igas mälestuses ja seetõttu sobib selle mõõt igavikulise sümboliks. (lk 417, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Keskaegse maailma hierarhilises ülesehituses saab seetõttu eksisteerida üheaegselt mitu ajatasandit ja lisaks veel jumal samaaegselt kõigi ajatasandite juures. Eristatakse aeternitast ja tempust. Aeternitas ei ole lihtsalt pikk, alguse ja lõputa kestvus, vaid puhas olevik – aeg ilma tuleviku ja minevikuta. Seetõttu on ta samaaegne ajaga, milles iga hetk kujutab endast erinevust mineviku ja tuleviku vahel (tempus). (lk 418, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Kalendrit on ikka vaja – aga mitte enam selleks, et teada, mida tuleb kindlatel ajahetkedel teha, vaid et saaks kokku leppida, mida tuleb kindlatel ajahetkedel teha. (lk 420, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Aga kõigepealt ja vahetult saavutatakse siiski ainult uute eristuste väljakujunemine: normatiivsele ootusestiilile vastab konformse ja hälbiva käitumise eristus. Kognitiivsele ootustestiilile vastab teadmise ja mitteteadmise eristus. (lk 432, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Ühest küljest vaadatuna on üldistamine õppimise tingimus. Sellest õppimisaspektist lähtudes käsitletakse ootusi kui teadmisi. Ilma üldistavate ettehaaramisteta poleks õppimine võimalik ei psüühilises ega ka sotsiaalses süsteemis, sest siis ei saaks erinevad asjaolud kunagi kinnitada samasuguseid kogemusi, s.t saavutada struktuuri tugevust. Selleks, et teadmisi õppida, peab teadma. Seega nõuab õppimine avatud kombinatsiooni kindlatest ja muudetavatest teadmistest ning ainult niisuguses kombinatsioonis käsitletakse üldistatud kognitiivseid ootusi kui teadmisi. “Teadmised” on just selle funktsiooni semantiline sümboliseerimine. (lk 440, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Tegevus on alati kiirem kui vaatlemine. (lk 460, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Nüüd ei taheta teada mitte ainult seda, mis muutub ja millises suunas muutus toimub – kõigepealt on tähtis selgitada, mida üldse mõeldakse, kui räägitakse muutusest. (lk 462, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Muutusest saab rääkida ainult seoses struktuuridega. Sündmused ei saa muutuda, sest nende tekkimise ja möödumise vahel ei ole aega, mille vältel tekib midagi “sündmusetaolist”, mis võiks muutusest hoolimata edasi kesta. Sündmuste määratlus on seotud ajahetkega – ükskõik kui välja venitatud peab selline “näiv olevik” olema, et omada tähendust. Üksnes struktuurid hoiavad suhteliselt muutumatuna selle, mida saab jätkata (ja seetõttu ka muuta). (lk 463, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Muutumatu on ainult see, mis möödub nii ruttu, et muutusteks aega ei jää. (lk 464, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Üks on alati kindel olnud – struktuurimuutus eeldab enesesäilitamist. (lk 465, 8. peatükk Struktuur ja aeg)
Eelkõige seisnevad vastuolu vorm ja funktsioon puhtas enesele osutamise representeerimises ja sellele tuginevas konditsioneerimise vajaduses. Vastuolu muutub sellega teiseks, operatiivseks vastuoluks – rohkem piiranguid tähendab vähem võimalusi. See ei ole siis enam loogiline vastuolu, vaid probleem, nimelt piirangute talumise ja võimaluste avatuna hoidmise võime suurendamise probleem. (lk 484, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Sotsioloogiline utoopia tugineb omaenda immuunsüsteemile, mis on ühiskonnaga kokkusobimatu. Nii saab sotsioloogiast ühiskonna haigus ja ühiskonnast sotsioloogia haigus, kui seda kokkusobimatust teoreetilise kontrolli alla ei võeta. (lk 496, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Tees, mida siin esitleme, kõlab – õigussüsteem on ühiskonnasüsteemi immuunsüsteem. Sellega me ei väida, et õigust saab mõista piisavalt ainult tema funktsiooni põhjal. Ta loob ka – ja peamiselt – tagatisi käitumisootuste jaoks, mis ei ole enesestmõistetavad. Aga ootuste üldistamise funktsioon riskantsete käitumisootust osas näib olevat seotud ühiskonna immuunsüsteemiga. Õiguse kaudu saavutatud tagatised (mitte tegelikult saavutavate seisundite, küll aga oma ootuste puhul) põhinevad just sellel, et omaenda ootuste kommunikeerimine funktsioneerib veel ka vastuolu korral, olgugi ainult normaalsele kommunikatsioonile vastupidisel viisil ja teiste jätkumisväärtustega. (lk 500, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Õiguse ülesanne ei ole konfliktide vältimine, see viib isegi – võrreldes konfliktide allasurumisega interaktsioonile ligilähedaselt kujundatud ühiskondades – konfliktivõimaluste hulga tohutu suurenemiseni. Ta üksnes püüab vältida konfliktide vägivaldset lahendamist ja anda lisaks iga konflikti käsutusse sellele sobivad kommunikatsioonivormid. (lk 502, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Aga just bürokraatia on teatavasti süsteem, mille häiretundlikkus on väga väike. (lk 514, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Vahendite piiramine, nt füüsilise vägivalla kasutamise keelamine, on peamiselt motiveeritud kavatsusest hoida ära kahjusid. Aga sellel on ka funktsioon muuta konfliktisüsteeme keerukamaks, peenemaks ja kestvamaks. (lk 528, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Ebakindlus suureneb kolmandate osapoolte kaasamisega konfliktisüsteemi – kolmandate osapoolte, kes on alguses erapooletud, s.t ei ole juba enne ühega osapooltest või konfliktiteemade “pooltest” solidaarne, aga kes asjade edasises kulus valivad positsiooni ja võivad soodustada ühte või teist osapoolt. (lk 529, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Keeldumine on võimalik alati loogiliselt, faktiliselt väga suures ulatuses. Aga see ei pea tähendama, et ei teata, mida tehakse, kui keeldutakse ega suudeta tagajärgi ette näha. (lk 531, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
See, kellel on omand ja / või võim, saab endale konflikte lubada. Ta võib nõudmistest keelduda ja panna teised konflikti korral väljapääsmatutesse olukordadesse. (lk 531, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Eesmärgile fikseerumine kaldub viima selleni, et liikumine, mis ei saavuta eesmärki, muutub radikaalseks. Radikaalsus ei ole mitte tekkimise, vaid jätkumise tingimus. Ka siis, kui lõplikku seisundit, mille poole püüeldakse, empiiriliselt ei defineerita (ja just selles võib seisneda selle võlu), võib see aidata kaasa vastupanu ja vastaste äratundmisele juba olevikus, konfliktivalmiduse kogumisele ja ühistegevusele suuna andmisele. (lk 537, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Kuni eksisteerivad inimesed, on olemas ka ühiskond. (lk 538, 9. peatükk Vastuolu ja konflikt)
Seetõttu võib ühiskonda kirjeldada kui ennast asendavat korda, sest kõike, mida selle juures tuleb muuta või asendada, tuleb muuta või asendada selle sees. (lk 546, 10. peatükk Ühiskond ja interaktsioon)
Jumal, kes ka kõike läbi elab ja on kommunikatsiooni kaudu kättesaadav, ei kuulu aga ühiskonda, ta on ainus erand ja ühiskonnasüsteemi rekursiivse totaalsuse täpne koopia, duplikaat, mis teeb maailma religioosselt kogetavaks. Sel viisil räägib ühiskond iseendale vastu ja omandab sellest kindluse, et eneseleosutamine ei ole mõttetu ning algus pole mitte identiteet, vaid eristus. (lk 546-547, 10. peatükk Ühiskond ja interaktsioon)
Tegevus on sotsiaalne tegevus alati siis, kui selle tähenduse määratlemisel võetakse arvesse ka sotsiaalset mõõdet; seega kui peetakse silmas, mida teised sellest arvaksid. Aga tegevus on ühiskondlik tegevus ainult siis, kui seda kavatsetakse ja / või kogetakse kui kommunikatsiooni, sest ainult nii võtab ta arvesse ka ühiskonna sotsiaalse süsteemi. (lk 569-570, 10. peatükk Ühiskond ja interaktsioon)
Sündmused kaovad tekkides; seetõttu ei saa neid juba järgmisel hetkel enam tagasimõjuks kasutada. Kausaalne tagasimõju eeldab suurema korrastatusastmega vorme (või sündmusliku seose vormumist), mida omakorda võimaldavad alles sündmused. Sündmused esindavad süsteemis aja mitteümberpööratavust. Et ümberpööratavust saavutada, tuleb kujundada struktuurid. (lk 599, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Kohe kui protsessid kujunevad, kaotab eelnenud sündmus vastavalt oma selgitusväärtuse, aga omandab prognoosiväärtuse. Sündmus kerkib esile ainult protsessis, sest ta tekib tänu varasemate ja hilisemate sündmuste selektiivsusele. (lk 601, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Rituaale võib mõista kui kõigi refleksiivse kommunikatsiooni algete äralõikamist. (lk 603, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus))
Ratsionaalsust saab saavutada ainult refleksiooni teel, aga mitte iga refleksioon ei ole ratsionaalne. (lk 607, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Üksikute ühiskondlike osasüsteemide eneseleosutav autonoomia tekkis alles 17.-18. sajandil. Enne seda täitis selle funktsiooni kohta maailma religioosne määratlemine. Võib-olla võiks öelda, et igale läbielamisele ja tegevusele juurde mõeldud seos jumalaga funktsioneeris kui ühiskonnasüsteemi salajane eneseleosutamine. Näiteks öeldi, et ükski töö ei õnnestu jumala abita. Sellega olid ühtaegu kindlaks määratud nii ühiskondlikud kui ka moraalsed nõudmised. Religioosset semantikat ei sõnastatud siiski kui ühiskonna eneseleosutamist, vaid (ja on ka täna) kui teistepoolne osutamine, kui transtsendentsus. (lk 615, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Nüüdisaegse ühiskonna majandussüsteemis realiseeritakse pidevat enesele osutamist raha kommunikatsiivse kasutamise teel. Raha kvantifitseerimine teeb ta suvaliselt jaotavaks – mitte lõpmatult jaotavaks, aga paindlikuks kohanema igasuguste jaotamisvajadustega. Selle kaudu muutub raha universaalselt kasutatavaks, ükskõik kui kompaktsed võivad olla majanduslikud hüved. (lk 615, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Omaette võetuna pole maksmine midagi muud kui järgmise maksmise võimaldamine. Aga maksmisega võib seostuda ka kommunikatsioon, mis ise ei ole makse, nt investeerimisotsused või intressimäära otsustamine. (lk 616, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)
Väga tähtsad võimalused avanevad seoses aja mitteümberpööratavusega. Aja mitteümberpööratavus iseenesest veel ei näita, et olemasoleva peaks heaks kiitma; aga seda võib nii mõista. Võib viidata olemasoleva faktilisusele ja selle muutmise raskustele ning seda argumenti saab erilise ajaloolise legitimeerimise müüdi abil tugevdada. Vastavalt kehtib venire contra factum propriumi keeld kui üks tähtsamaid interaktsiooni- (ja õigus-)seadusi.

Samuti on ajamõõtmega seotud lõpuniviimised. Siin valib süsteem oma operatsioonid lähtuvalt väljavaatest tulevastele seisunditele – kas sellest, et neid saavutada või sellest, et neid vältida. Asümmeetria saadakse siin mitte mineviku mittemuudetavusest, vaid tuleviku ebakindlusest. Just seetõttu, et see, mis tuleb, pole kindel, saab tervet hulka olevikuoperatsioone korrastada tulevikuperspektiivi järgi. Tuleviku ebakindlusest saab kindlus, et olevikus on vaja midagi teha, et seda saavutada – aga see järeldus toimib ainult siis, kui eeldatakse asümmeetriat ja kaotatakse võimalus seada ka teisi eesmärke. (lk 623-624, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)

Sotsiaalsete süsteemide eneseplaneerimise tegelik probleem on see, et planeerimist vaadeldakse süsteemis, mis seda planeerib. Nagu kõik see, mis süsteemis toimub, saab ka planeerimine olla ainult üks protsess teiste seas. (lk 626, 11. peatükk Eneseleosutamine ja ratsionaalsus)