Sotsiaaltöötaja

Proosa

• "Ja kelle väike rahvastiku juurdekasv sina siis oled?" Hääl tuli õheta­vast näost, mis kujutas taolisi nööbisamaseid näojooni, millistega kon­diitrid laste sünnipäevatorte tavatsevad kaunistada. See nõretas läägest sentimentaalsusest juba enne, kui selle omanik oma mummulise tagu­otsa kitsale voodile asetas. Püsivalt ühte rusikasse surutud ninarätt ning turvistatud õlakud signaliseerisid Maddyle üht tüütut sõna - sot­siaaltöötaja.

Maddy vallasema staatus oli ta haiglas selle liigiga juba lähedasse kontakti viinud. Neid oli kahesuguseid. Suuri rippuvaid kõrvarõngaid kandvad Doc Martensites see-kõik-on-kapitalistide-vandenõu tüüp või edumeelsed sallidesse mähkujad. See naine, kelle külastajakaardile oli kirjutatud "Edwina Phelps", oli mähitud salli ja kaela ümber lehvivasse lipsu, alarmeerides Maddyt sellest, et ta on kaval; seda sorti, kes kogub ajakirjareklaamidest tellitud südantlõhestavaid portselankujukesi. Tema vaba aeg kulub lillede kuivatamisele ja tillukeste männikäbide hõbedaseks värvimisele, et jõulude ajal kontoris omatehtud pot-pour-risid laiali jagada. Ükski õhtu ei näe Edwina Phelpsi majas tühja küpse­tusahju. Tema bensiinimõõdik näitab alati "Täis". Tema järjekordsete "päevade" algusajale on ta lauakalendris joon ümber tõmmatud; vihmamüts plastikust reisikotis alati valmispanduna sahtlis ootamas. Temast oleks saanud suurepärane eestööline, nagu inglased neid kutsu­vad. See tüüp, kes kannab oma kotis igaks juhuks Canesteni-tuubi suuvalge tarvis, mida tal pole kunagi olnud, kuid millest ta naisteaja­kirjadest lugenud on. See tüüp, kes läheks "Chippendalesi" meesstripparite etendusele, et publikut jälgida.

• Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 30

• Vaid isekas inimene sokutab oma lähedase hoolekandeasutusse — nõnda karjuvad kõik. Ligimesearmastus, susi neid söögu. Säästuabiliste strateegia, põrgu päralt, rõhuda ligimesearmastusele, kuna ühiskond kõige nõrgematest enam ei hooli.

Seda, et olen mitteametlik hooldaja, taipasin alles siis, kui olin juba kuus aastat 24/7 oma toataime eest hoolt kandnud. Sõlmisin ühiskonnaga tähtajatu sunnitöö kokkuleppe. "Liigume edasi üks päev korraga," ütles sotsiaaltöötaja. Rahapalk ja õigus puhkusele. Mäletamist mööda sain 300 eurot kuus — miinus maksud — selle eest, et ma ei sokutanud Ollit riigi hoole alla, mis olnuks hiljemalt pärast teist rabandust täiesti õigustatud. Ühiskond säästis sellega 75000 eurot aastas.

• Minna Lindgren, "Raevukas lesk", tlk Ülle Tarum, Pegasus, 2022, lk 58