Stig Claesson

Stig Claesson, 1966.

Stig John Claesson (2. juuni 1928, Huddinge, Rootsi – 4. jaanuar 2008, Stockholm) oli Rootsi kirjanik ja kunstnik.

Eesti keeles on ilmunud tema jutukogu "Kes armastab Yngve Frejd" (tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 11–12, 1980; originaal "Vem älskar Yngve Frej", 1968) ja romaan "Sina maga, mina pesen nõud" (tõlkinud Ülev Aaloe, Loomingu Raamatukogu 28–30/2009; originaal "Sov du så diskar jag", 2004).

"Kes armastab Yngve Frejd"

Tsitaadid väljaandest: Stig Claesson, "Kes armastab Yngve Frejd", LR 11–12/1980.

• Mees, kes oli oma töö teinud, kõndis aeglaselt ja rahulikult järve ja postkasti poole. Tal oli seljas helesinine särk, jalas tumedad traksidega püksid ja värskelt viksitud nöörsaapad.

Mees, kes oli oma töö teinud, oli niisiis pühapäeva kohaselt riides. Isegi lõug oli puhtaks aetud ja hallid juuksed kergelt har­jaga üle tõmmatud, enne kui ta paljapäi päikese kätte astus.

Päike paistis selgest taevast ja mehel oli vaja minna ainult postkastini.

Aga paljapäi!

Mehed, kes on oma töö teinud, ei lähe postkasti juurde paljapäi.

Postkast on ju maantee ääres.

Ka see mees oli hetke kõhelnud, kas võtta hall viltkaabu või soni, aga oli poole valimise pealt minema hakanud.

Ta on paljapäi puhtast hajameelsusest. (lk 5)

• Mees läks läbi metsa. Mitte päris metsa mööda, vaid mööda metsarada. Seda rada mööda, mida ta kasutas järve äärde minnes. Aga järve äärde, postkasti juurde või maanteele minek oli täpi­pealt üks ja seesama asi.

Kui vaadata seda nagu vahemaad.

• Postkast oli maantee ääres ja maantee ääres oli ka väike järv.

Vahest võiks öelda sedamoodi: kitsas kruusatee läheb ühest asulast teise asulasse ja möödub teatud kohas väikesest järvest, ja selle järve äärest läheb otse metsa üks rada ja selles kohas, kus metsarada kohtub maanteega, seisab postkast. Ütleme, et kahe asula vahe on seitsekümmend kilomeetrit. See polegi ju nii pikk maa. Igal juhul on see vahemaa, mille isegi kruusateel võib autoga üsna kiiresti läbi sõita, aga kuna asulate vahel arvatakse ainult metsa kasvavat, siis võib-olla virgutab autojuhti see, kui ta näeb väikest järve. Eriti suvisel päeval. Võib-olla peab autojuht kor­raks kinni ja märkab hämmastusega, et kahe asula vahel võib isegi keegi elada. Selle tunnistajaks on postkast.

Seal elab keegi.

Tõepoolest.

Rohkem tähelepanu see ei ärata. Seal elab keegi.

Võib-olla on neid isegi mitu. (lk 5)

• Tal oli vaja minna oma postkasti manu.

Mitte sellepärast, et ta oleks oodanud mõnda kirja või mingit ajalehte, vaid sellepärast, et ta pidi postkasti üle vaatama ja uurima, kas ei oleks vaja uut ehitada.

Aga küsimus polnud selles. Mehel, kes on oma töö teinud, aleks olnud tühiasi uus postkast teha; küsimus oli selles, kuhu see paigutada.

Postkasti pidi uude kohta panema, see oli üks mis kindel. Ja seda juba mõne kuu jooksul. Kolmandast septembrist sel aastal pidi Rootsimaa vasakpoolselt liikluselt parempoolsele liiklusele üle minema.

Mees, kes oli oma töö teinud, oli sunnitud oma postkasti maan­tee ühest servast tase ümber tõstma, ja seda ta kavatsesid teha, aga ta ei kavatsenud seda asja nii tulipalavalt ajada.

Postkast peab olema ilmastiku-, tuule- ja lumekindel. See ei tohi seista liiga tee lähedal, nii et metsaveoautod või lumesahad selle maha kisuksid, ja see ei tohi ka teest liiga kaugel olla, et postimees endale tüli ei teeks autost väljaronimisega, kui midagi on vaja postkasti panna. (lk 6)

• Mehel, kes on teel oma postkasti poole, on probleem, ja ta kavat­seb selle lahendada.

Või saame meie, kes me veel oma tööga valmis ei ole, võtta kätte ja lahendada see probleem tema eest? (lk 6)

• Ja mis puutub tema postkastisse, siis on see asi iseeneses, konstruktsioon, mille kohta möödasõitvad autojuhid, kes järve ääres, kus mets hõreneb, kiirust vähendavad, tavaliselt ütlevad, et see pole pärit siit maailmast.

Aga seda ta just on.

Esialgu arvatakse, et see on harilik piimapukk, mille otsa keegi on asetanud rohiroheliseks värvitud mesipuu, mille otsa keegi teine omakorda on pannud omatehtud pesakasti.

Teatud määral ongi tegemist vana piimapukiga. Seal on ruumi kahele suurele piimaplekile ja puusse on jäänud nendest nõudest rõngad, aga juba üheksa aastat pole siin seisnud ühtegi piimaplekki.

Kasti küljes, mis näeb välja nagu mesipuu ja millel on puupööraga uks, ripub nööri otsas laast, üks külg punane ja teine must. Ja pesakasti küljes on väljavõetav must nool.

Tegelikult ongi postkastiks see pesakast. Nool tõmmatakse välja, kui postimehele on vaja teatavaks teha, et kastis on ärasaadetavat posti, muidu peaks ta võib-olla ilmaasjata peatuma.

Punane ja must puupilbas, mis ripub suurema kasti küljes, teatab, kui paistab punane pool, et postimees peab ühes võtma paki, millel on temaga üks tee. Postimees sõidab ainult ühes suu­nas. Kui paistab must külg, siis tähendab see, et paki peab ühes võtma kruusaauto. Kruusaauto sõidab mööda paar korda päevas.

Viimasel ajal pannakse küll ehk harva siia mõni pakk, aga seda siiski juhtub.

Kogu postkastikaadervärk seisab muidugi suure kuuse all, aga kindluse mõttes on see kõik varjatud veel roostetanud plekiga, mis on kuuse külge naelutatud.

Kuskil pole ühtegi nime, aga jääb mulje, et selle postkastiehitise omanikul peab olema tohutu kirjavahetus. (lk 7)

• Ma arvan, et meil pole tarviski nõu anda. Mees jõuab pikka­ mööda ise selleni, et riputab kirjakasti vaia otsa teispool teed.

Ütleme, et probleem on lahendatud. (lk 8)

• Aga kui mees tõuseb ühel hommikul sängist ja tunnetab, et tema töö on tehtud, siis on võimalik, et ta tunneb rahulolu. Tea­tada aga maailmale, et asjad on tõepoolest nõnda — see võib tun­duda raske või kibegL

Mees, kes on oma töö teinud, on nüüd jõudnud postkastini ja kinnitab nelja rõhknaelaga suurana kasti külge sedeli: ENAM TÖÖD VASTU EI VÕTA.

Sellega on ümberkaudsed külad seitsmekümne kilomeetri raa­diuses jäänud ilma kingsepata. (lk 8)

• Lage on tegelikult suur küngas, ja mees näeb peale oma maja ka ühe teise eluhoone katust. Ta näeb puukuure, kõrvalhooneid. Ma­jad on õgevad, punaseks värvitud ja korras hoitud.

Majade ümber kasvavad õunapuud. Vahtra varjus on kaev.

Päike paistab.

Hein on niidetud ja ära veetud ja ädal on jälle haljendama löönud. Kartul õitseb.

Kaks hektarit põllumaad.

Kuna päike paistab, avaneb keset metsa idüll. Selles idüllis elavad Gustafsson, Gustafssoni noorem õde, Eriksson ja Öman.

Kirjad nendele isikutele ja nendelt isikutelt pannakse loomu­likult samasse kasti kuhu Gustafssoni postki, aga see pole prae­gusel hetkel tahtis.

Tähtis on see, kuidas seda idülli nimetada. Kuna siin on ka laut, ikka veel kõbus, kuigi tühi, siis nimetagem seda idülli taluks, kus on rohkem kui üks elumaja. (lk 8)

• See on talu. Vahest võiks öelda ka tegevuse lõpetanud talu, aga talu ei saa tegevust lõpetada, niikaua kui keegi veel seal elab. (lk 8-9)