Tõnu Kõrvits

Tõnu Kõrvits (sündinud 9. aprillil 1969) on eesti helilooja.

Intervjuud

Võib-olla olekski kõige õigem öelda, et Raimo Kangro andis mulle mu loomingus vabaduse. Ta ütles kohe esimeses tunnis, et ma pean kirjutama sellist muusikat, nagu minu seest tuleb. Et ärgu ma püüdku olla keegi teine ja ärgu ma tehku midagi, mis on mulle võõras. See on iseenesest lihtne asi, aga ma mõtlen selle lause peale väga sageli. Ja praegu püüan ma ka oma õpilastele muusikaakadeemias seda vabadust süstida.
Tegelikult anti seda vabadust mulle ka kodunt kaasa, sest ma kasvasin üles ju hoopis teistsuguse muusikaga. Ma pean silmas levimuusikat, mis meie kodus kõlas ja millega mu isa Tõnis Kõrvits tegeles. Ka seda võib pidada kooliks, et ma olen kursis natuke teistsuguse muusikaga ja et ma seda tegelikult väga armastan.
Loomingujulgus ei pruugi olla julgus teha midagi šokeerivat. Sageli võib julgus olla ka iseendaks jäämine.
Rock- ja popmuusika, millega ma üles kasvasin — midagi sellest energiast on jäänud ka minu muusikasse. Mingis mõttes pärineb sealt ka vorm, sest mulle meeldivad kompositsioonid, mis on rocklaulu pikkusega. No mitte küll ehk nii pikad nagu Genesise ligi pooletunnine "Supper's Ready", mis on juba sümfoonia…
Mäletan, muuseas, kuidas Kristel Pappel mulle koolis õpetas, et romantismis on suured tunded ja salapära, alati kuuvalgus ja mingid ratsamehed kuuvalguse taustal. Ühesõnaga, midagi ilusat ja ülevat. Ja võib-olla just see ülevus, romantiliste tunnete poodiumile tõstmine ja suured tunded juba iseenesest on mulle lähedased. Kõik see peegeldab inimhinge saladust, aga mõnikord ka kannatust. Samas on selles ka midagi väga põhjamaist.
Selge on see, et aeg jätab oma jälje sinu sisse. Ajal on jälg ja ajal on mälu. See teebki sinust sellise inimese, nagu sa oled.
Pärimuskultuuri mõte ongi selles, et see elab oma elu, sest inimesed armastavad ja vajavad seda.
- Tõnu Kõrvits, intervjuu: Igor Garšnek, "Tõnu Kõrvits: rockist on mulle külge jäänud rifipõhine mõtlemine", ERR/Teater.Muusika.Kino, 14. mai 2019

Mul on metafüüsiline tunnetus, et mingi idee jõuab sinuni siis, kui sa oled selleks valmis või kui selleks on õige aeg ja koht ning sinu ümber on ka õiged inimesed.
- Tõnu Kõrvits, intervjuu: Kirke Ert ja Mart Normet, "Tõnu Kõrvits: "Tiibade hääl" on triloogia kõige helgem teos", ERR/Vikerraadio "Vikerhommik", 25.05.2022

[Ksenija Sidorovale akordionimuusika komponeerimisest:] See on üks ainukesi pille, mida ma aasta tagasi veel ei tundnud, sest ma olen varem seda vist ainult korra oma elus kasutanud üle 20 aasta tagasi ja nüüd ma võin öelda, et ma tunnen seda pilli natuke paremini. [---]

Ega ma sellega palju osanud teha. Vaatasin, kuidas klaviatuuriosa ja bassid töötavad, ja mingil hetkel panin ta ikkagi käest, aga ta oli mul kogu aeg töötoas riiulil nähtaval kohal, nii et kogu selle komponeerimise aja ma vaatasin seda pilli. Mõne korra küsisin vahepeal ka Sidorovalt, mida saab ja mida mitte, ühel hetkel ma juba hakkasin seda pilli tunnetama ja siis ma enam ei küsinud. Siis ta sai juba valmis noodi ja minu meelest ta ei muutnud mitte midagi seal. See kõik oli õnneks kenasti mängitav.

Eks iga helilooja natuke otsib midagi uut või midagi sellist, mida veel ei ole teinud ja ma mõtlesin proovida just midagi liikuvamat ja, olgem ausad, akordion on sellega ka seotud: teose esimene osa on minu lemmikkoha või isegi teise kodu muusikast mõjutatud. Nimelt lõunaosariikide cajun-muusikast, mis on prantsuse väljarändajate muusika ja kus on väga huvitavad rütmid ja ansambel ja seal ansamblis on alati akordion
Tants on ju ka mingis mõttes sümbol – kui elutants. Ühes intervjuus ma rääkisin ka Haruki Murakami raamatust "Tantsi. Tantsi? Tantsi!", kus on sellele antud sümboolne tähendus. Et see on see, mida peaks tegema, kui elus on raske – ikkagi, hoolimata kõigest edasi rühkima.
[Oma uuest teosest "Sketches of Solitude":] Vioola on selline natuke müstiline pill, temas on natuke melanhooliat ja ma olin seda teost kandnud hinges juba väga pikka aega.
Tõnu Kõrvits, intervjuu: Anu Jürisson, "Maius heliloojatele: Pärnu muusikafestivalil kuuleb järjest rohkem maailma esiettekandeid", Pärnu Postimees, 16. juuli 2024

Distsipliin on ikkagi oluline. Kuidas mu naabrimees ütleski oma hobuse kohta: kui tal tööd ei ole, siis jääb laisaks. Veel laisemaks kui inimene. (lk 3)
Ja muusikaline idu võib kasvama hakata ükskõik millisest kunstiliigist - kui sa midagi loed, siis sõnademäng või sõnade kõla, või kuidas asjad maalile on asetunud... see ei pruugi kohe muusikasse või meloodiasse minna, aga ta loob mingi vormi sinu peas. (lk 3)
Kuivõrd mõjutavad või käivitavad sind aga tellimused?

Muidugi, kui on piisavalt aega, võtan need vastu. Aga ma ise püüdlen ikka sinnapoole, et oleks võimalikult palju vabadust. Ja mis puudutab ettekandmist, siis selle peale mõtlen alles hiljem. [---] Ma ei ole kindel, kas see on hea, kui kogu looming sünniks impulsi pealt. Võibolla on ikkagi hea, kui mõnikord algatus tuleb mujalt, mõnelt ansamblilt või orkestrilt, et sa mugandad oma idee nende soovidega. (lk 3)

Mulle meenus “Martin Eden”. Esimest korda lugesin seda, kui olin kaheksateist ja sõjaväes. Ma mäletan, et see raamat looja elust mind vapustas, andis aimu, kuidas see võiks olla. Nüüd lugesin seda uuesti, kolmkümmend aastat hiljem, võtsin ühele reisile kaasa. Tõesti tore lugemine. Ja sain aru, et mõnes mõttes on see raamat mind ka mõjutanud. See tahe ja ambitsioon midagi teha jättis mulle jälje. Mees, kes tahtis nii väga kirjanikuks saada, kes ei andnud alla, ja lõpuks saigi. Aga ta ei olnud enam sama inimene. (lk 4)
Ma tunnen, et üha rohkem saan iseendaks. Ma ei tea, kas see on seotud vabadusetundega, aga viimasel ajal on mul küll tunne, et nüüd ma lõpuks teen just seda, mida tahan. (lk 4)
Noh, filmimuusikat ma ei tahaks kindlasti kogu aeg teha, pigem harva. Filmi puhul oled sa ikkagi osa suurest meeskonnast, mis võib väga tore olla, aga ma enamasti tahaks ikka olla iseenda peremees. Muid eelistusi ei ole, ma usun, et saaksin oma mõtteid väljendada mistahes koosseisu kaudu, aga samas on tekkinud ka mõned lemmikud, nagu viimasel ajal näiteks keelpillid ja hääled. Seal on piiramatult võimalusi, kõik need ülemhelid ja kogu see väljenduslaad on mulle väga omane. Keelpillid mulle väga meeldivad. (lk 4)
Sellest ma saan hästi aru, miks saksofoni armastada - ta kõlab ju nagu inimhääl - ja sinna juurde veel romantiline oreool ja paha poisi maine... (lk 4)
Kui on kuum suvepäev, siis kirjutan midagi melanhoolset. Seda ma teen küll. Halli ilmaga veel midagi nukrat kirjutada... Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, aga see on jah see, mida ma teen. Ma ei tea, miks see nii on. Peaks olema vastupidi. (lk 4)
On küll teatud ajad, mis on minu jaoks loomingulised: vananaistesuvi või varasügis, siis olen paremas vormis, aga ka hiliskevad; millegipärast mõjuvad need alati loomingule soodsalt. (lk 4)
Mõnikord tekib tõesti mõni suurem kujund, mis haarab sind kaasa ja siis hakkad vastavat teksti otsima. Aga mõni tekst tuleb ise, leiab su üles. (lk 4)
Ma tõenäoliselt ei suudaks oma loomingus laulda väga rõõmsatest asjadest. Kas sel oleks ka mõtet? Tumedatest asjadest ja kannatustest laulda on mulle nagu omasem, aga tõepoolest, see ei tohiks muutuda masendavaks. Alateadlikult püüdlen ikkagi selle poole, et otsida sellest väljapääsu, et midagi anda inimestele, nendega jagada. (lk 4-5)
Enamasti asjad tulevad minu juurde ja ma asun suure õhinaga tegutsema. Kuidas ära tunda lõppu - ega seda ei tunnegi ära. Loo lahti laskmine on nii pikk protsess. Üks märk on see, kui sa kogu aeg parandades hakkad oma parandusi tagasi muutma, siis on aeg aru saada, et nüüd on valmis. (lk 5)
Minul on pealkiri enamasti valmis enne alustamist. Ma tean, et paljud heliloojad on sellega tagantjärgi hädas, aga mina vajan kõigepealt pealkirja, et liikuma hakata. (lk 5)
Sa ei saa millestki jäigalt kinni hoida, vaid pead olema paindlik. Ma olen ise ka kannatamatu, tahaks saada kõike ja kohe. Aga mõned asjad on aeganõudvad. Ma ei ole seda päriselt ära õppinud. Protsessi nautimine on omaette kunst. (lk 5)
Mul on üks unistuste märkmik. Ma ei pane sinna asju kohe kirja, vaid kui umbes pool aastat ühte unistust kaasas olen kandnud, siis tunnen, et ma pean selle ikkagi kirjutama. Ja panen sinna kirja. Mina ikkagi arvan, et asjad tulevad ise su juurde. Ja kaks inimest, kui nad oma loomingus kohtuvad, siis on see nii seatud. Mina usun neid saatuse asju. (lk 5)
Ma olen tõesti väga tänulik, et sain kodus kuulata ka teistsugust muusikat, kergemat poppi ja rokki. Vanemad seda soosisid ja viisid mindki sellega kokku. Järjest rohkem tunnen, et see on midagi teistsugust, sellel on väärtus. Muidugi olid mul ka väga head õpetajad. Ma alati mõtlen Raimo Kangro peale. Ühes meie esimestest tundidest ta ütles mulle, et sa kirjuta ikka sellist lugu, nagu sinu seest tuleb. Mis on ju loogiline. (lk 6)
Kui keegi tuleb minu juurde esimesse tundi, siis ma alati küsin, mis muusikat sa üldse kuulad. Mõni ütleb vabandavalt, et pigem teistsugust, mis tõsisesse muusikasse üldse ei puutu, näiteks džässi või bluusi, nagu see oleks mingi nõrkus. Siis ma küsin: kas sa oled mõelnud, kuidas sa saaksid teistsuguste asjade peegeldusi oma loomingusse tuua? (lk 6)
Ei ole ju vaja rohkem endasuguseid. Iga inimene on erinev. Aga ma tean palju selliseid kompositsiooniõppejõude, kelle õpilased on nagu tema suust kukkunud. Siiski üks asi on - liigne konstruktsioon, laua taga tehtud asi, ilma klaverita, selline loomuliku musikaalsuse kõrvale tõrjumine, selle mitte tähtsaks pidamine mulle eriti ei meeldi. Musikaalsuse voolamine ja vohamine ja sündimine on tähtis. (lk 6)
Aga mis nõu sa annad näiteks õpilasele, kes on jõudnud oma arengus mistahes põhjusel sellisesse perioodi, kus "laulu tuline oja" temas hakkab ära kuivama - või mida sa ise teed, kui üldse peaks tekkima hetki, mil värskust ja voolavust jääb korraga justkui väheks? tekkima~hetki,~mil~värskust~ja~voolavust~ jääb korraga justkui väheks?

Tuleb silmad pärani lahti teha ja maailmas ringi vaadata, mitte ainult muusikas, vaid lihtsalt elada. Rääkida erinevate inimestega. (lk 6)

Ikka meenutan tänuga kontserte, ettekandeid, sõpru, muusikuid, kes mu asju on ette kandnud – see on väga tähtis. Ma ei tea, kui mul on lugu valmis, kas ma nii väga ootan ettekandeid – kartus on muidugi alati – ootan ikka, uudishimu ja natukese murega, et kas ikka kõik sai päris hästi, aga mitte liigse murega. Aga mis on olnud, on olnud – sealt säilib tänutunne.

Sõidud on ju ka alati toredad. Mulle meeldib lennukiga sõita. Siis saab lugeda - ja mõelda. (lk 6)

Oi, ja üks põnev raamat, mis mul on praegu välja laenatud, aga mida sa kindlasti pead lugema, on Damien Ruddi "Sad Topographics" – maailma kõige süngemate kohanimede etümoloogiast. Kanadas on Road to Nowhere, Soomes on üks küla Kuolema, siis on Arizonas koht Nothing, Austraalias Mount Disappointment ja Misery Island… eriti kurva või masendava nimega paigad. (lk 7)
- Tõnu Kõrvits, intervjuu: Doris Kareva, "Tiibade hääl. Kõnelus Tõnu Kõrvitsaga", Muusika nr 5, mai 2019, lk 2-7