A. H. Tammsaare

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tammsaare)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
A. H. Tammsaare portree (Nikolai Triigi söejoonistus, 1927)
Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi, et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa.
A. H. Tammsaare
(Edward von Lõnguse gräfitiga pink Tartu linnaraamatukogu ees, 2020)

A. H. Tammsaare (kodanikunimi Anton Hansen; 30. (vkj 18.) jaanuar 1878 – 1. märts 1940) oli eesti kirjanik: prosaist, näitekirjanik, esseist, kirjanduskriitik ja luuletaja. Tema peateoseks peetakse viieosalist romaanisarja "Tõde ja õigus". Alates 2023. aastast tähistatakse Eestis Tammsaare sünnipäeval eesti kirjanduse päeva.


"Käbe-Kaarel ja tema noor naine" (1902)[muuda]

  • Naises avaldub mingisugune rahuldamatus ja pettumus ja nõnda on tal alati mossis nägu, hammustavad sõnad, hoolimata teod.
  • Hea, noor naine on ikka enam kui see va tühi piip.


"Vanad ja noored" (1903)[muuda]

  • Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.


"Jõulurõõm" (1905)[muuda]

"Jõulurõõm" Digaris

  • On kuis on, läheb kuis läheb, pisut jääb ikka üle, kui aga kokku hoiad, tööd teed ja jumalat palud.


"Sõjamõtted" (1919)[muuda]

"Sõjamõtted" Digaris

Kultuur on ikka tapariistade täiendamist tähendanud ja on ikka laiemaid ringkondi tapma õpetanud, pühendades ja suursugustades tapmist usu, kõlbluse ja õigusega. (lk 8)
  • Õndsad on selililamajad, sest nende silmad vaatavad taeva poole! (lk 109)

"Tõde ja õigus" (1926–1933)[muuda]

"Tõde ja õigus" vikitekstides

  • "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus," ütles isa.
"Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel."
Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla.
I osa, ptk 39; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 549
  • Kui vähe maksavad põhimõtted ja kui vähe armastus millegi või kellegi vastu! (III osa, ptk 13)
  • Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. (IV osa, ptk 38)
  • "Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo," rääkis Indrek lõõtsutades. "Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega, see on inimsoo eluvanne. Inimene ei suuda iseendagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma."
V osa, ptk 30; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 322

"Ma armastasin saks­last" (1935)[muuda]

esmatrükk 1935
"Ma armastasin sakslast", Pegasus 2007
Tsitaadid 1935. aasta väljaandest
  • "Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest," need sõnad olen kusagilt lugenud, seda mäletan kindlasti, aga kust? see on ununenud.
Kõige tõenäolikum, et ma neid sõnu olen isegi mitu korda lugenud, sest ma olen tähele pannud, et sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde. (lk 13)
  • Niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis pea­vad inimesed sagedamini oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade. (lk 23)

"Kuningal on külm" (1936)[muuda]

Tekst 1968. aasta väljaande põhjal

  • NARR: Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad: aitab sellestki, kui narr ja ülemad räägivad.
  • NARR: See on meie koda, kuninga ja tema narri koda. Olla narriks, see on auamet, sellepärast saangi ma ainult vanateenri palga. Narri mängin ma tasuta, kuigi narrimäng on kuningakojas raskeim osa.
  • ÜLEMPREESTER: Kui rahva usk vasikasse ei rauge, siis teeks kuningas ja valitsus õieti, kui läheksid tasapisi rahvausku: nõnda võidetakse rahva usaldus uuesti.
  • KIRJAÜLEM: Kasu pärast võib haritud inimene kas või kahe peaga vasikasse uskuda, liiatigi et meil on usuvabadus.
  • KARLO: Ei ole mõtet, et sigivad mu loomad, kui ma ise ei sigi.
  • KUNINGAS: Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudu, kui vaja otsust teha.


"Ühele noorele neiule"[muuda]

  • Õnnelikud, kes kunagi sulle lähedale ei pääse, sest need ei tea, mis on pettumus.


"Mõtteid ja mõtisklusi"[muuda]

  • "Pisiasjad on arutihti paljuütlevamad kui kangelasteod"

"Elupildike"[muuda]

  • "Gorodovoi! Gorodovoi! Gorodovoi!"
Rahva seas tõuseb kihin ja kahin; vahitakse, küsitakse, tõustakse kikivarvile.
"Gorodovoi!"
See on mehe hääl.
"Mis sa, narr, karjud," vastatakse talle; "saab naise käest peksa – ja karjub."
Aga juba ongi lõõtsutaja korrapidaja siin.
"Mis siin on?" küsib ta tähtsa hääle ja näoga. "Mis siin on? Andke ruumi!"
---
"Aga see häbemata nadikael tohib naise kulmud siniseks peksta ja käed veriseks kiskuda!" karjub üks teine naine. "Sellele logaskile oleks olnud tarvis paremini anda, hambad saatanal kurku lüüa … kõikidel meestel hambad kurku … Nemad on mehed … mõne mehed ka … peksta ja juua mõistate ainult. Oma lapsigi ei märka te toita, kõik viskate naiste kaela. Omal nina tatine peas, aga ikka naise karvu kinni! Kuid sina ära puutu, ära lase ennast kiskuda … Jooge rohkem, küll me teist närudest siis jagu saame! Ptüi!"
"Kes sinuga on rääkinud," ütles korrapidaja.
"Noh, kas naised enam rääkida ka ei tohi? Tohoo hull! Missuguses paragrahvis see seisab? Ega naine laps ole, et ta vanade inimeste juures peab vaikima. Aga ainult meestel on õigus kõik teha …"
Ja nüüd hakkas naine mehi sõimama. Ikka libedamad, ikka rasvasemad sõnad lendasid vulinal õhku, misjuures auravat suslat poolmustadest kruusidest rüübati, kuna korrapidaja inimesi laiali ajas ja nendega tõreles, et nad seadusevastaselt endid kokku koguvad.
"Kogutud teosed", 14, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 212, 213


"Kuningas ja ööbik"[muuda]


"Kärbes, prussakas ja ämblik"[muuda]

  • Elu on üleüldse hädaorg, aga mis sinna parata. Ainus abinõu: kannata ja täida seadusi.
  • Ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude elanikkude rahu ja erkusid.

"Kirjad"[muuda]

  • see ["Kuningal on külm"] on pilge ja naer Euroopa "juhtide" .. üle ja teisest küljest romantiliselt unistav lootus inimsoo uuestisünniks süütu ja lihtsa naise kaudu, kes peab soendama inimest, kel kipub hakkama praeguses Euroopa kultuuri tohuvabohus õudne ja külm.
Kiri A. Pranspillile 14. IX 1936, tsiteeritud Keel ja Kirjandus 1981, nr 1, lk 41, tsiteeritud "Kogutud teosed", 14, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, H. Puhvel, Järelsõna, lk 247.

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu.
  • Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.
  • “Jah, võib-olla esiotsa teile tundub, et selle raamatu autor on hull, kuid edasi lugedes te jõuate veendumusele, et selle lugeja on hull,” vastas Tammsaare, kui temalt küsiti ta viimase mõistatuslikult mõjuva romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" kohta. “Ja kui te veel edasi loete, siis peaks teile selge olema, et terve maailm on hull.”

Tema kohta[muuda]

  • Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi. Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.
  • Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare praegune viimane teos. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde.
  • Loorbereid kasvab vähe meie kallil kodumaal, heade juubelikommetega kirjanikke juba enam. Mis puutub Α. H. Tammsaa­resse, siis tõrgub temas kõik juubilari nimetuse vastu. Avalik­kude auavaldustega liginemiseks pole ta kunagi olnud saadaval.
Ons ta tulnud oma ausammastamise aktusele? Ons ta oma 50 aasta tähtpäeval ilmunud paraadi ja pidusööki vastu võtma? Kõiges selles oleks talle nagu midagi segavat, häirivat. Ei tea, kas Anton Hansenil liiga külm või soe hakkaks suures peosaalis, paljude pilkude all, suure ja armastatud kirjaniku epiteete kuu­lates Α. H. Tammsaarest. Aga teame midagi ta umbusaldusest ovatsioonide vastu.
  • Pole ülearune meelde tu­letada ta „Tõest ja õigusestki” tuttavat ligimesetundmist: sü­damlikkude suhete vilksatusi süvendab „suur rõõm, et võib tei­sele väänata”. Pole seda ülearune meelde tuletada ka üleva üks­meelse meeleolu propageerimise päevil, et Tammsaare maailma­pilt on täis vastuoluliste huvide, isekate taotluste, vaenulikkude võimutahete võitlust. Sügaval inimloomus pesitseva õeluse ku­jutamisele langeb mitmes ta teoses pearõhk. Eksib, kes arvab, et see maailmapilt piirdus ainult Vargamäega, Pearu ja Andrese vänge vägikaika vedamisega harimatus talupoegses olustikus. Ühiskondliku elu arengukäik kisub inimesi välja talupoegsest ja maaproletaarsest tagalast, vabamad olud edendavad linnako­danikuks ja linnaharitlaseks püüdlust. Aga kas inimloomus, mo­raalsed põhimõtted ja südamlikud suhted sellepärast on muutu­nud paremaks?
  • Nn. peenem seltskond on ta silmis hullem kui Oru Pearu, Eedi või Juuli. Töökus ja voorus ei maksa ju ses prassivas, liiderlikus, võidukihutavas, raha ja võimu ahnitsevas linnaseltskonnas midagi. Ometi ei hel­lita Tammsaare oma tõe ja õiguse nimel suuri illusioone ka ker­geuskliku ja vägivaldse massiliikumise kohta, kus võimukirgede kurjus vallandab metsikuid tapmisekirgi, kus pole aru ega õig­lust. See ei tähenda muidugi, et meie autor ei pooldaks vaba­dust rõhuvate võimusuhete ja vanade harjumuste muutmist. Kuid usk pikaldasse kultuursesse edusse murdub Tammsaare maailmavaates läbi raskete takistuste ja kõiges kahtlemise.
  • Α. H. Tammsaare ei puhu üles suuri eluillusioone. Kuid vähemalt meie kirjanduse mõõtkavas võttes on tal olnud võr­ratu huvi eri eluasendite vaatlemiseks ja psühholoogiliseks erit­lemiseks. [---] Eriti ta suurteose väärtuseks on märgitud, et ta on õpeta­nud nägema vastandlikkude karakterite ja nende tõekspidamiste õigustust. Võiks lisandada, et ta mitte vähem kirjanduslikke naudinguväärtusi on osanud luua oma kangelaste arusaamatus­test ja väärkujutlustest.
  • Võiks ka ütelda, et Tammsaare on radikaalsete vaadetega vabameelsuse omapärasemaks ja vaimukamaks esindajaks meie kirjanduses. Kuid see ei tähenda, et tal mitte poleks karmis elukoolis omandatud ja kriitilises teadvuses läbi valgustunud veendumusi.
  • Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatõdedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust.
  • Pole nii lihtsat tähelepanekut, tundmust, unistust, mis mitte ei komplitseeruks ta mõtteliikumises. Aga ta on oma loomingust välja ajanud kõik loomulikku mõtlemist ja ütlemist kahjustava emfaasi.


Aga meil on aegumatu aare -
Anton Hansen, kirjanik Tammsaare!
Tal on mitu pikka juttu,
neid peaks viisistama ruttu -
seadma ooperina rokilavale.
Sõbrapoiss võiks laulda tõde,
Õigust esitaks ta õde,
sisukokkuvõtte trükiks kavale.

  • Juhan Viiding, "Tallinna-mehe rock-mõtisklus", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum, 1998, lk 534


  • Võib vist küll öelda, et ilma Hamsunita poleks Tammsaaret, nagu ta on. Hamsun oli sel hetkel kõige moodsam, erutavam, uuem kirjandus kogu põhjapoolses Euroopas. Suvel Inglismaal "Maa õnnistust" lugedes leidsin ühe koha, ühe seiga, mille, ma arvan, Tammsaare sealt otse napsanud on. Miks mitte. Selles pole midagi halba. Kõik napsavad kuskilt midagi, see ongi kultuur ja inimeste elu. Kunst on napsata õigeid asju õigetest kohtadest ja panna nad kokku nii, et see saaks tõene, saaks uus. Tõene on alati kuidagi uus. Ainult tõde suudab meid üllatada. (lk 274)


Teoseid[muuda]

Tsitaate tema loomingust:

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel