Thorstein Veblen

Thorstein Bunde Veblen (30. juuli 1857, Cato, Wisconsin, USA – 3. august 1929, Menlo Park, California, USA) oli norra päritolu Ameerika Ühendriikide sotsioloog ja majandusteadlane.

"Jõudeklassi teooria"

Tsitaadid väljaandest: Thorstein Veblen, "Jõudeklassi teooria. Majandusteaduslik uurimus institutsioonidest", tlk Alari Purju, Tartu: Ilmamaa, 2023.

1. ptk

Igas feodaalses kogukonnas on eriti au sees sõdimisega seotud tegevused ja tavaliselt on teisel kohal vaimulik teenistus. Kui barbaarne kogukond ei ole eriti sõjakas, siis võivad preestrid võtta esimese koha, jättes sõjamehed teiseks. Kehtib aga vaid väheste eranditega reegel, et sõltumata sellest, kas tegemist on sõjameeste või preestritega, on ülemklassid vabastatud tootvatest tegevustest ja see vabastus väljendab majanduslikul viisil nende kõrgemat seisundit. (lk 55)
Küttimisest elatuvad rändhõimud maailma eri piirkondades illustreerivad seda eristumise primitiivsemat järku. [---] Sellise majandusliku tasemega hõimudel on eristumine saavutanud niisuguse ulatuse, et tehakse vahet meeste ja naiste töödel ning see vahetegemine on isekat liiki. Kohustusliku tava kohaselt pandi peaaegu kõigis neis suguharudes naised tegema töid, millest hiljem kujunesid välja tõelised tootvad tegevused. Mehed olid nendest labastest tegevustest vabastatud ja said pühenduda sõdimisele, jahipidamisele, meelelahutusele ja religioossetele teenistustele. Tavaliselt tuleb selles valdkonnas väga selgelt esile diskrimineerimine. (lk 57)
Varasele barbaarsele ühiskonnale omased meeste tegevused pole need, millest hiljem arenes välja suur osa hilisematest tootmisharudest. Hilisema arengu käigus jääb sellest alles vaid osa, mis ei ole liigitatav tootmiseks — sõdimine, poliitika, meelelahutus, õpetamine ja preestriamet. Ainuke märkimisväärne erand on kalapüük ja mõned teised kergemad tegevusalad, mida võib teatud kahtlustega samuti liigitada tootmise alla; nendeks tegevusteks on relvade, mänguasjade ja meelelahutusvahendite valmistamine. Peaaegu kõik tootmisalad on välja kasvanud barbaarsetes kogukondades naiste tööks peetud tegevustest. (lk 58)
Meeste töö on madalamas barbaarses kultuuris rühma eluks sama hädavajalik kui naiste töö. Võib-olla isegi, et meeste töö annab toiduhankimisse ja muusse rühma jaoks vajalikku tarbimisse samapalju kui naiste töö. Tõesti, meeste töö “tootlik” iseloom on nii ilmne, et tavapärastes majandusteaduslikes kirjatöödes on küti tööd peetud teatud primitiivseks tootmiseks. Aga barbar ei saa sellest niimoodi aru. Enda silmis pole ta töötegija ja teda ei saa sellest aspektist panna naistega ühte klassi; samuti ei saa tema pingutust näha samasugusena naiste töörügamisega, nagu see tootmises välja näeb, selles mõttes ei tohi neid kaht segi ajada. Kõigis barbaarsetes kogukondades on meeste ja naiste töö vahel põhimõtteline sügav erinevus. Mehe töö võib olla seotud rühma jaoks eluks vajaliku hankimisega, aga ta teeb seda tänu oma silmapaistvusele ja võimekusele, mida ei saa ilma meest halvustamata võrrelda naiste tuima korralikkusega. (lk 58)
On aga mõned rühmad — mõned neist kindlasti mitte allakäigu tulemusena tekkinud —, kus koos primitiivse metsluse joontega tuleb esile ka teatud õilsus. Nende kultuuride erinevuseks barbaarsetest kogukondadest on jõudeklassi puudumine ja samuti pole neil peaaegu loodususuga seotud või vaimseid hoiakuid, millel jõudeklassi institutsioon põhineb. Need primitiivsete metslaste kogukonnad, kus pole majanduslike klasside hierarhiat, moodustavad aga vaid väikese ja nähtamatu inimrassi osa. (lk 59)
Madalal arengutasemel kogukondadest jäänud kombed ja kultuuriga seotud jooned tunnistavad, et jõudeklassi institutsioonid tekkisid järk järgult üleminekul primitiivselt metslaselt barbaarsusele; või täpsemalt siis, kui leidis aset üleminek rahuarmastavalt eluviisilt alaliselt sõjalisele eluviisile. (lk 60)
Iidse vahetegemise kohaselt peetakse väärikaks neid tegevusi, mida võib pidada teisi ärakasutavaks; ebaväärikad on igapäevased vajalikud tegevused, millega ei kaasne märkimisväärset ärakasutamist.

Moodsas tööstusühiskonnas pole see vahetegemine eriti oluline ning seetõttu on majandusest kirjutajad sellele vaevalt tähelepanu pühendanud. Vaadates sellele tänapäevast majandusteoreetilist arutelu valitseva terve mõistuse seisukohast, näib see vormiline ja ebaoluline. Aga moodsa elu eelarvamuste kujundajana on see säilinud suurel määral tänapäevani, mida võib näha näiteks meie vastumeelsuses käsitsi tehtava tööga seotud tegevuste suhtes. See on isiku tasemel vahetegemine —- väga väärtuslikuks ja väheväärtuslikuks pidamine. Varasemates kultuurijärkudes, kui indiviidi isiklik jõud määras otsesemalt ja vahetumalt sündmuste käiku, luges ärakasutamise element igapäevases elukorralduses rohkem kui tänapäeval. (lk 60-61)

Põhjused, mille tõttu ühtede faktide olulisemaks pidamine võrreldes teistega muutub, on seotud nende faktide omavahelist seost puudutavate huvide muutumisega. Olemasolevatest faktidest arvestatakse nendega, mis oma aja huvidest lähtuvalt valguse kätte tuuakse. Igasugune mingitel põhjustel tehtud eristus võib näida ebaolulisena sellele, kes tavaliselt vaatab küsimuse all olevatele faktidele teisest vaatekohast ja hindab nende väärtust erinevalt. (lk 61)
Tinglik, tervel mõistusel põhinev tänapäevane vahetegemine peab iga arvestatavat tegevust tootmisega seonduvaks ainult siis, kui selle lõplik otstarve on mitteinimlike asjade kasutusse võtmine. Ühe mehe poolt teise sunniviisil kasutamist ei peeta tootmise funktsiooniks; aga kõik inimelu parandamisele suunatud pingutused, kus kasutatakse mitteinimlikku keskkonda, lähevad arvesse kui tootmistegevus, ökonomistid, kes on kõige paremini alal hoidnud ja kohandanud klassikalist traditsiooni, sõnastavad tänapäeval inimese “võimu looduse üle” kui tootmisefektiivsuse iseloomulikku tõsiasja. Selle tootmise võimuga looduse üle käib kaasas inimese võim looduslike elukate ja loodusjõudude üle. Sel juhul on eraldusjoon tõmmatud inimkonna ja brutaalse loodu vahele. (lk 62)

2. ptk

Varane vahetegemine, mille põhjal kujunes välja jõude- ja töötava klassi eristamine, tekkis varastel barbaarsuse astmetel meeste ja naiste töö eristamisest. Samuti oli kõige varasemaks omandivormiks naiste omamine kogukonna toekate meeste poolt. Neid tõsiasju on võimalik väljendada üldisemal viisil ja siduda üksikasjalikumalt barbaarse elu teooriaga, aga võime öelda, et omand tähendab naiste omamist meeste poolt. (lk 72-73)
Naiste omamine algab kultuuri madalamas barbaarses ajajärgus ja ilmselt naisvangide võtmisega. Naiste röövimise ja omandamise algne põhjus võis olla nende kasulikkus trofeedena. Tava haarata vaenlastelt naisi trofeena pani aluse teatud omandivormile - abielule, mille tagajärjel tekkis mehe poolt juhitud majapidamine. Sellele järgnes orjapidamise laienemine lisaks naistele ka teistele vangidele ja võõrastele ning abieluomandi laienemine teistele naistele lisaks neile, kes olid vaenlaselt röövitud. Saagihankimisele pühendatud elu tingimustes kujunes sellest, ühelt poolt vangistamisel põhinev abielu ja teiselt poolt, omanditava. Need kaks institutsiooni pole algses faasis teineteisest eraldatavad; mõlemad tekivad edukate meeste soovist oma vahvuse tõendid nähtavaks teha ning selleks on vaja esitada ekspluateeritavate näol mõned kestva iseloomuga tulemused. Mõlemad toovad esile kalduvuse ülemvõimule, mis on oluline kõigis saagijahtimisega tegelevates ühiskondades. Naiste omamiselt laieneb omandikontseptsioon nende poolt valmistatud toodetele ja tekib nii asju kui isikuid hõlmav omand. (lk 73-74)
Ükskõik kus eraomandi institutsioon esineb kas või kõige põgusamal kujul, omandab majandusprotsess kaupade omandamise pärast peetava meestevahelise võitluse vormi. (lk 74)
Aga ainult siis, kui kaupade tarbimist võetakse algsest tähendusest suurel määral erineval viisil, saab väita, et sellest saab vältimatu ajend akumulatsiooniprotsessi alustamiseks. Omamise motiivi aluspõhjuseks on võistlus; võistlemise motiivil on selle poolt tekitatud omandiinstitutsiooni ja kõigi viimasega seotud sotsiaalse struktuuri omaduste arengus aktiivne osa. Kellelegi kuuluva rikkusega kaasneb au; selle eripäraseks jooneks on isekas eristumine. Midagi sarnast ei saa öelda kaupade tarbimise ega mingi teise mõeldava omamise motiivi kohta ja eriti mingi muu rikkuse akumuleerimise motiivi kohta. (lk 75)
Kogukonna silmis heas kirjas olemiseks tuleb jõuda teatud, mõnevõrra määratlemata jõukuse tasemele; täpselt samuti nagu varasemal kiskjalikul ajajärgul, peab barbaarne mees vastama hõimu füüsilise vastupidavuse, osavuse ja relvakäsitlemise standardile. Tunnustuse pälvimise tingimuseks on ühel juhul teatud standardile vastav rikkus ja teisel juhul vahvus ning selle rohkus üle normaalse taseme on vaid kiiduväärt. (lk 78)
Niipea kui vara omamine muutub avalikkuse poolt tunnustamise aluseks, muutub see ka enesega rahulolu tingimuseks, mida me kutsume eneseaustuseks. Igas kogukonnas, kus asjad on eraomanduses, peab indiviid oma meelerahu huvides omama sama suure hulga kaupu, mis on teistelgi, kellega ta on tavaliselt harjunud end samaväärseks pidama; ja eriti mõnus on omada midagi rohkem, kui on teistel. Aga sama kiiresti kui isik omandab uusi asju ja harjub uue jõukuse tasemega, lakkab see uus tase pakkumast suuremat rahuolu, kui osutas varasem. Igal juhul on uue jõukuse lisandumisel suundumuseks lähtuda olemasolevast jõukuse tasemest; see lisandunud jõukus tekitab omakorda une külluse taseme ja uue rahas väljendatud enesehinnangu ja seda eriti võrdluses naabritega. (lk 79)
Kadedusel põhinev võrdlemine on isikute väärtuse hindamise protsess, millega leitakse, kui palju nad on väärt. (lk 82)

3. ptk

Kiskjalikus kultuuris seostatakse seda meeste mõttemaailma valitseva alandlikkuse ja isandale allumisega. Seetõttu on see märk alaväärtuslikkusest ning seda peetakse endast lugupidavale mehele ebaväärikaks. Selle traditsiooni kohaselt peetakse tööd alandavaks ning niisugune suhtumine pole lakanud kunagi olemast. Vastupidi, koos sotsiaalse kihistumise süvenemisega on see omandanud endastmõistetava iseloomu; seda on toetanud iidsest traditsioonist lähtuv põline õigus, mida keegi pole küsitavaks pidanud. (lk 84)
Arhailine teoreetiline vahetegemine mehe eluga seotud põhiliste ja auväärsete asjade vahel on säilitanud suure osa oma iidsest mõjust tänapäevani. Selle kohta olgu öeldud, et paremas klassis on vähe neid, kes poleks omaks võtnud instinktiivset vastumeelsust töö labaste vormide suhtes. Meie meelelaadis seostub kätega tehtavate asjadega tajutav tseremoniaalne ebapuhtus. Peenema maitsega isikud tunnevad, et teatud, traditsiooniliselt ainult teenijate päralt olevate asjadega kaasneb hingeline saastumine. Labast ümbrust (see tähendab odavat), vastavaid toimetusi ja labaseid tootmisega seotud töökohti peeti halvaks ja välditi ilma häbenemata. Need olid vähegi rahuldava hingelise tasandiga eluga kokku sobimatud - ei sobinud “kõrgema mõtlemisega”. Alates Vana-Kreeka filosoofidest kuni tänapäevani leiavad jõudeolek ja vabadus kokkupuudetest inimelu igapäevaseid vajadusi rahuldavate tootmisprotsessidega mõtterikaste meeste poolt tunnustust kui rikka või kauni või isegi lihtsalt elamisväärse elu hädavajalikud eeldused. Kõigi tsiviliseeritud meeste silmis on jõudeelu iseenesest ja kõik sellega kaasnev ilus ja õilistav. (lk 85)
Tõelise röövellikkuse või kiskjalikkuse ajajärgul ja eriti sellele järgnenud varastel tootmise arengu poolrahumeelsetel aegadel on jõudeelu kõige kättesaadavam ja olulisem rahalise võimekuse tunnus ning seetõttu on sellel suur võim tingimusel, et jõudeelu harrastav härrasmees saab elada nii kergelt ja mõnusalt, nagu ta teistele näitab. Sel ajal seisneb rikkus põhiliselt orjade omamises ning rikkuse ja võimu eelised avalduvad peamiselt isikuteenuste vormis ja nende vahetus osutamises. (lk 85-86)
Isegi kui jõudeklassi institutsioon ei tekkinud koos individuaalse omandi esmase esiletulekuga, mille võimalikuks põhjuseks oleks võinud olla tootmistegevuse ebaväärikus, võis see igal juhul esile kerkida kui üks esimesi eraomandi kujunemise tagajärjel tekkinud nähtusi. Ja tuleb märkida, et kuigi jõudeklass ongi olemas alates röövelliku kultuuri algusest, siis omandab see institutsioon üleminekul röövellikult kultuurilt sellele järgnevale raha kasutavale kultuuritasemele uue ja olulisema tähenduse. Just sellest ajast alates esineb nii tegelikkuses kui teoorias tõeline “jõudeklass”. Just sellest ajahetkest pärineb jõudeklassi institutsioon oma kõige täiuslikumal kujul. (lk 86)
Klassile tavalised ja iseloomulikud ametid on selle arenguloo küpses ajajärgus jäänud üsna samaks, mis nad olid varastel päevadel. Need valdkonnad on valitsemine, sõdimine, meelelahutus ja. usuliste kommete täitmine. Keerulistele teoreetilistele nüanssidele andunud isikud võivad väita, et need ametid on siiski juhtumisi ja kaudselt “tootlikud”; aga tuleb märkida, et selles küsimuses on jõudeklassi jaoks otsustava tähtsusega korduv ja esiletõstmist vääriv motiiv, et nende ametite täitmisega ei kaasne rikkuse suurendamine tootmisliku pingutuse tagajärjel. Sellel, nagu igal teiselgi kultuuriastmel, osaletakse valitsemises ja sõjas, vähemalt osaliselt, osavõtjatele langeva rahalise kasu nimel; aga see kasu saadakse auväärse võtmise ja omastamise meetodiga. Need ametid on loomult seotud röövimise ja mittetootva tööga. (lk 87)
Teiselt poolt on küttimine ka meelelahutus — lihtsalt kiskjaliku impulsi rahuldamine. Sellisena ei paku see mingit tuntavat rahalist motiivi, aga selles sisaldub rohkem või vähem kangelasteo element. Just küttimise see osa — millest on eemaldatud igasugune kätega töötamine — on väärikas ning kuulub õigusega arenenud jõudeklassi eluskeemi. (lk 88)
Tööst kõrvalejäämine pole ainult austust või kiitust väärt tegu, see on ka vajalik korraliku toimetuleku tunnus. Vara muutumine tunnustusväärsuse aluseks on alguses, varanduse varastes akumuleerimise astmetes, väga algeline ja juhuslik. Sobivaks rikkuse tunnuseks on tööst kõrvalejäämine ning seetõttu muutub see tavapäraseks vihjeks isiku sotsiaalse! seisundi kohta; ja see rikkuse kiiduväärseks pidamine toob kaasa veelgi suurema jõudeoleku rõhutamise. Nota notae est nota rei ipsius.* Inimloomuse väljakujunenud seaduste kohaselt vastab see ettekirjutis tavapärasele rikkuse tunnusele ja asetab selle meeste meelelaadis kohale, mis kuulub iseenesest väga väärtuslikele ja õilsatele asjadele; samal ajal ja samasuguse mõtteprotsessi abil muutub tootlik töö kahekordselt sisemiselt väärituks. Mõttekäik viib lõpuks selleni, et töö ei muutu kogukonna silmis mitte ainult ebaväärikaks, vaid peene, vabana sündinud mehe jaoks ka moraalselt võimatuks ning väärika eluga kokkusobimatuks. (lk 88; * "Märgi märk on asja enese märk.")
Kus iganes sai näitava jõudeoleku suunamisel võimalikuks enda põhimõtteid järjekindlalt realiseerida, seal tekkis teisene ja teatud mõttes ebaehtne jõudeklass — kes oli armetult vaene ja elas saatuse hooleks jäetuna puuduses ning mugavusteta, aga kelle jaoks olid kasulikud tegevused moraalselt alandavad ja vastuvõetamatud. Laostunud härrasmees ja paremaid päevi näinud proua pole ka tänapäeval tundmatud tegelased. Üldiselt levinud hoiak pidada isegi kõige kergemat käsitsi tehtavat tööd ebaväärikaks, on tuttav kõigile tsiviliseeritud inimestele ning samuti vähemarenenud raha kasutavatele kultuuridele. Korralikke maneere pikalt omaks pidanud tundlikele isikutele võib käsitsi tehtav töö olla nii häbiväärne, et kriitilises olukorras unustavad nad isegi enesealahoiu instinkti. (lk 89)
Parema või teatud mõttes selgema näite pakub üks Prantsusmaa kuningas, kes väidetavalt kaotas oma elu, hoides liigselt kinni teatud moraalsetel põhustel õigeks peetud käitumistavast. Tema kuninglik kõrgus istus kaminas põlevale tulele liiga lähedal ning kuna hetkel ei olnud kohal isikut, kelle ülesanne oli tema istet nihutada, siis istus kuningas kaeblemata tule ees liiga kaua ning sai ravimatuid põletushaavu. Sellisel viisil käitudes säästis ta aga ennast kui kõige kristlikumat majesteeti moraalsetest etteheidetest. (lk 89-90)
Tootva töö kestma jääv tunnistus on selle materiaalne tulemus — tavaliselt on selleks mõni tarbeese. Vägiteo puhul on samuti võimalik ja kasulik esitada mõned käegakatsutavad tulemused, milleks võivad olla trofeed või sõjasaak. Hilisemas arengujärgus on tavaline eeldada mõne aumärgi olemasolu, mis toimib üldiselt tunnustatud vahvuse asitõendina ning mis samal ajal toob selle sümboli kaudu esile ka vahvuse suuruse või astme. Kui rahvastiku tihedus kasvas ning inimestevahelised suhted muutusid mitmekesisemaks ja tihedamaks, siis hakati kõiki elu elemente kaaluma ja nende vahel tehti valikuid; ja selles kaalumise protsessis arenes trofeede süsteemist ametijärkude, tiitlite, kraadide ja eraldusmärkide süsteem, mille tüüpilisteks näideteks on vapid, medalid ja aumärgid. (lk 90-91)
Aga kitsamas tähenduses jõudeolekust, mis erineb kangelastegude sooritamisest ja igasugusest näilikult tootlikust tegevusest ning on suunatud ilma nähtava kasuta asjadele, rejjää tavaliselt mingit materiaalsel kujul esinevat asja. Minevikus toimunud jõudeoleku tulemusena millegi saavutamise kriteeriumid esinevad tavaliselt “mittemateriaalsete” kaupade kujul. Nende mineviku jõudeoleku mittemateriaalsete tõendite puhul on poolteadusliku või poolkunstilise lähenemise ja protsessidest ning nähtustest vähese arusaamise tõttu arvatud, et need ei mõjuta otseselt inimelu edenemist. Näiteks on meie ajal olemas teadmised, mis käsitlevad surnud keeli ja salateadusi, õigekirja, lauseõpetust ja värsimõõtu, isetegevuslikku muusikat ja teisi kodus harrastatavaid kunste, viimaseid rõiva-, mööbli- ja hoburakendimoode, mänge, spordialasid ja spetsiaalselt aretatud lemmikloomi nagu koerad ja võidusõiduhobused. Kõigis nendes valdkondades on teadmiste algse omandamise ja hilisema moodimineku põhjus arvatavasti üsna erinev soovist näidata, et asjaosalised pole oma aega tootlikus tegevuses kulutanud; aga kui need saavutused ei oleks ebatootliku tegevuse tõenditena oma kohta õigustanud, oleksid need kadunud ja poleks säilitanud oma kohta jõudeklassi elu juurde kuuluvate saavutustena. (lk 91-92)
Poolrahumeelse tootmise ajajärgu barbar oli kõigi hilisemate ajajärkude meestega võrreldes väljanägemisele märkimisväärselt puhtatõulisem härrasmees, välja arvatud võib-olla mõned väga erilised hilisemad mehed. Tänapäeval on hästi teada või kaldutakse üldiselt arvama, et ühiskonna kombed on järjest alla käinud võrreldes sellega, mis need oli patriarhaalsel ajajärgul. Paljud vana kooli härrasmehed on viidud selleni, et nad on pidanud esile tooma moodsate tööstuskogukondade kõige paremate klasside kahetsusväärseid kasvatamatusele viitavaid maneere ja ülalpidamist; need klassid ei pea kinni tseremoniaalsetest reeglitest, või teisiti öeldes, toimub elu labastumine — tõelistes tööstusringkondades toimuvad tendentsid on suure tundlikkusega isikute silmis viimase aja tsivilisatsiooni üheks kõige kahetsusväärsemaks ilminguks. Hõivatud inimeste tekitatud käitumiskoodeksi allakäik näitab — eraldi kõigist teistest põhjustest et sündsust tekitab ja seda võimendab jõudeklassi elu ning see saavutatakse täies ulatuses vaid seisuslikus ühiskonnas. (lk 92-93)
Väärikus tuuakse esile sümbolite ja pantomiimi kaudu ning selle kasu tuleb esile vaid sümbolite esindatud faktide ja omaduste kaudu, aga käesoleval ajal on see kahjustada saanud muundumise kaudu, mis on seotud inimestevaheliste suhete mõjuga nendele sümboolsetele tõsiasjadele. Omandatud maneeridel oli avalikkuse silmis oluline väärtus iseenesest; neil oli pühitsetud iseloom, mis oli suurel määral sõltumatu tõsiasjadest, mida need algselt väljendasid. Väärikuse koodist kõrvalekaldumine on muutunud kõigile meestele sisemiselt talumatuks, hea kasvatus pole argipäevase hinnangu kohaselt vaid inimese erilisuse väline tundemärk, see kuulub lahutamatult väärika inimhinge juurde. On vähe asju, mis kutsuvad meis esile sellise instinktiivse tundepurske kui väärikuse purunemine; ja niivõrd kui me oleme edenenud etiketi tseremoniaalsele järgimisele sisemise väärtuse omistamisel, suudavad vähesed meist, kui üldse keegi, etiketi vastu astumist lahus hoida etiketi ründaja täiesti väärituks pidamisest. Usureetmist võidakse andestada, väärikuse teotamist aga mitte. “Maneerid teevad mehe.” (lk 94)
Konkurentsis heade maneeride valdamises osavuse saavutamise nimel tuleb taluda üsna suurt piina; kuna väärika käitumise elemendid arenevad terviklikuks distsipliiniks, nõutakse kõigilt piinlikult puhta maine taotlejatelt nende täpset täitmist. Teiselt poolt, näidatav jõudeolek, mille üheks osaks on väärikus, kasvab järk-järgult töömahukaks kohustuseks ja maitsehariduseks ning teaduseks sellest, millised tarbitavad kaubad on väärikad ning millised on nende väärika tarbimise meetodid.

Sellega seoses tasub märkida, et kultuuriklassi teadliku loomisega on kaasas käinud võimalus esile tuua isikute patoloogilisi ja teisi iseärasusi ning harrastada jäljendamist ja süstemaatilist drilli — sageli on see olnud üsna suure mõjuga. Sel viisil on üsna paljudes perekondades ja pärimisliinides aadelikkus varjusurmast üles äratatud ja seda on viljeldud protsessiga, mille labaseks nimetuseks on snobism. See varjusurmast ülesäratatud aadelliklcus on andnud tulemusi, mille kasu rahvastiku hulgas jõudeklassi loomise tegurina pole vähem tähtis kui nendel, kelle pingutused rahaasjadega harjumisel on olnud pikaajalised, aga vähem pingelised. (lk 96)

Samal ajal aga on hindamise aluseks olevad maitsekaanonid mõjutatud näidatava tarbimise seadusest ning neid muudetakse ja vaadatakse pidevalt üle, et nad oleksid vajadustega vastavuses. Nii et ka siis, kui vahetegemine toimub mõnel teisel alusel, on hea kasvatuse kehtivaks põhimõtteks ja olemasolu kinnituseks ikkagi põhjalik ja pidev ajaraiskamine. (lk 97)
Suur osa igapäevase läbikäimise juurde kuuluvast viisakusest väljendab otseselt teadlikku ja kena heasoovlikkust ning ei selle käitumise elemendi esinemist ega heakskiitmist pole valdavalt vaja seostada mingi hea kuulsuse taotlemisega; sama ei kehti aga varaga seotud koodi kohta. See viimane väljendab seisust. Igaühel, kellel on selle jaoks silma, on piisavalt lihtne tähele panna, et meie käitumine kätega tööd tegevate ja teiste rahaliselt sõltuvate vähem väärtuslike isikute suhtes on seisuselt kõrgemal oleva isiku käitumine alamate suhtes, kuigi varasema otsekohese üleoleku rõhutamisega võrreldes on selle esitusviisi oluliselt muudetud ja see on pehmem. Samal viisil väljendab meie käitumine ülemuste ning valdavalt ka meiega samal tasemel olevate isikute suhtes suuremal või vähemal määral omaksvõetud orjalikku alistuvust. (lk 97)
Jõudeklassi kõige ülemises otsas, kus kellelgi pole ülemusi ning on vaid mõned samaväärsed liikmed, leiab väärikus kõige täiuslikuma ja küpsema esituse; ja see kõige kõrgem klass annab väärikusele ka vormi, mis saab käitumiskoodiks allpool olevatele klassidele. Ning sel juhul on see kood kõige ilmsemalt ka seisusega seotud kood ja näitab kõige selgemal viisil selle kokkusobimatust labase tootmistööga. Pühitsetud enesekindlus ja üleolev lahkus mida on vaja harjutada selleks, et nõuda allumist ja olla vaha homsetest muredest, on antud sünniõigusega ja tunnistab et tegemist on kõige puhtamal kujul esineva härrasmehega; ja avalikkus hindab seda veelgi kõrgemalt, seetõttu peetakse sellist esinemisviisi lahutamatult üleoleva rikkuse juurde kuuluvaks, mille ees madala päritoluga tavaline inimene peab koogutama ja alistuma. (lk 97-98)
Isikuteenustel on majandusarengus veider koht. Poolrahumeelse tootmise ajajärgul ning eriti selle ajajärgu varases arengus näib isikute kujuneva varanduse hankimise peamine põhjus olevat nende poolt osutatavate teenuste kasulikkus. Teenijaid hinnatakse nende poolt osutatavate teenuste põhjal. Selle motiivi üleolek pole aga seotud kahe teisel motiivi absoluutse tähtsuse vähenemisega, mis on samuti seotud teenijate omamisega. Pigem on nii, et muutunud elulised asjaolud põhjustasid teenijate oluliseks muutumise just sellel viimasel põhjusel. Naised ja muud orjad on kõrgelt hinnatud nii rikkuse tunnusena kui selle akumuleerumise vahendina. Nagu kariloomadki karjakasvatajate hõimu puhul, on orjad tavaliseks kasumi saamise nimel tehtavaks investeeringuks. Naisorjade pidamine võis poolrahumeelse kultuuri ajajärgul olla majanduselule niivõrd olulise mõjuga, et naised hakkasid sellel kultuuriajajärgul elanud inimeste jaoks toimima väärtuse mõõduna — näiteks Homerose ajal. On veidi küsitav, kas see oli just täpselt nii, aga tootmissüsteemi aluseks on sel ajal orjade kujul esinev vara ning naised on tavaliselt orjad. Sellises süsteemis on valdavaks inimsuhteks valitsejaga teenija vaheline suhe. Rikkuse tunnuseks on paljude naiste ning ka teiste orjade omamine, kes teenisid oma isandat ja valmistasid talle kaupu. (lk 98-99)
Arenenud kultuurini jõudnud kogukondades on peanaine tavaliselt õilsat verd ning see asjaolu kiirendab tema labasest tööst vabastamist. Õilsa vere päritolu ja pärimise viisi ning samuti sellele abielu kujunemise käigus omistatavat osa pole siin võimalik eraldi käsitleda. Meie lähenemise eesmärgi jaoks piisab kui öelda, et õilis veri on õilistatud pikaajalise seosega suure kogutud rikkusega või on tegemist katkematu pärimisliiniga. Selliste esivanematega naine on abiellumiseks eelistatud kaasnevate suhete tõttu tema mõjuvõimsate sugulastega ning samuti peetakse tema verd väärtuslikuks, sest selle kaudu pärandatakse edasi paljud head omadused ja suur võim. Ta võib endiselt olla oma mehele kuuluv vara nagu ta oli oma isa vara enne, kui ta osteti, aga ta kannab edasi oma isa õilsat verd ja seetõttu on moraalselt vastuvõetamatu rakendada teda alandavate tööde tegemisel samal viisil teiste teenijatega. (lk 99-100)
Kui isanda rahaline seis lubab, siis kujuneb välja eraldi tema keha eest hoolt kandvate teenijate klass ning sellega suureneb isikuteenuste olulisus veelgi. Rikkuse ja au kehastuseks olev isanda isik muutub kõige olulisemaks asjaks. Nii tema väljapaistva koha tõttu kogukonnas kui eneseaustuse tõttu on vaid aja küsimus, millal hakatakse nõudma, et tema kasutuses oleksid võimekad erioskustega teenijad, kellel poleks muid kohustusi peale tema isiku teenimise. Need spetsialiseerunud teenijad on kasulikud rohkem näitamiseks kui tegelike teenuste osutamiseks. Peale selle, et neid peetakse näitamiseks, võimaldavad nad oma isanda austamist suurendada sellega, et aitavad kaasa tema valitsemiskalduvuse suurendamisele. On tõsi, et pidevalt kasvav majapidamine võib vajada täiendavat tööpanust; aga kuna seda suurendatakse pigem hea kuulsuse kui täiendavate mugavuste saamise nimel, pole viimastel suurt tähtsust. Kõigi nende kasulike vajaduste jaoks kulub ära suurem hulk kitsa spetsialiseerumisega teenijaid. See toob kaasa järjest kitsamalt spetsialiseerunud ja arvuliselt kasvava majapidamise ja isikuteenustega seotud teenijate hulga, kes on järjest suuremas ulatuses vabastatud tootvast töötegemisest. Kuna nende teenimise peamine väärtus seisneb selles, et on võimalik näidata võimekust selle eest maksta, siis on sellise asjade käigu tulemuseks, et teenijatel on järjest vähem kohustusi ning lõpuks on tegemist vaid nende poolt nimepärast osutatavate teenustega. See kehtib eriti nende teenijate kohta, kes on oma isandaga kõige vahetumalt ja otsesemalt seotud. Sellega muutub nende teenuste sisuks peamiselt esile tuua näidatavat vabastust tootliku töõ tegemisest ning seda, et tööst vabastamise teeb võimalikuks isanda rikkus ja võim. (lk 100-101)
Aga paljud moodsas igapäevaelus majapidamise käigushoidmiseks liigitatavad teenused ja paljud tsiviliseeritud mehe mugavaks äraolekuks vajalikud “kasulikud asjad” on tseremoniaalse iseloomuga. Seetõttu võib neid täie õigusega liigitada jõudeolekut edendavateks selles mõttes, nagu seda mõistet on siin kasutatud. Sellele vaatamata võivad need olla korralikuks eluks tingimata sama vajalikud; need võivad olla vähemalt sama vajalikud isikliku mugavuse jaoks, kuigi neil on peamiselt või ainult tseremoniaalne iseloom. Niivõrd kui need seda osa täidavad, on need kohustuslikud ja vajalikud, meile on see selgeks tehtud valulise tseremoniaalse ebapuhtuse ja ebaväärikuse kogemuse kaudu. Tunneme nende puudumisel ebamugavust, kuid mitte sellepärast, et nende puudumine tekitaks meile otsest füüsilist ebamugavustunnet, samuti ei teeks treenimata maitsemeel vahet nende olemasolu või puudumise vahel. (lk 102)
Isandate klassi jõudeolek on vähemalt näiliselt lubatäht töötegemise vältimiseks ning seda arvatakse soodustavat isanda enda heaolu ja elutäiust; teenijaklassi jõudeolek, mis tähendab vabastust tootvast tööst, on teatud tüüpi etendus ning see polnud tavaliselt või eelkõige suunatud neile endile mugavuste loomisele. Teenija jõudeolek ei kuulu talle endale. Niivõrd kui ta on täiel määral teenija ning ei kuulu samal ajal tõelise jõudeklassi madalamasse järku, esineb tema jõudeolek erilise teenuse kujul, mis on suunatud tema isanda elu täiuslikumaks muutmisele. Sellise alluvussuhte olemasolu kinnitavad selgelt teenija ülalpidamine ja eluviis. See peab sageli paika abikaasa puhul, kes oma pikaajalise majandustegevuse jooksul on peaasjalikult teenija — see tähendab niikaua, kui toimib majapidamine, mille peaks on mees. (lk 103)
Hea teenija esimeseks tunnuseks on, et ta peab oma kohta selgelt teadma. Ei piisa, kui ta teab, kuidas saavutada teatud soovitud mehhaanilisi tulemusi; kõige olulisem on, et ta peab teadma, kuidas neid tulemusi saavutada õiges vormis. Võib väita, et kodune teenimine pidi olema pigem vaimne kui mehhaaniline funktsioon. Järk-järgult kujuneb välja teadlik hea vormikohasuse süsteem, milles on eriline koht maneeridel, millega teenijate klass peab jõudeoleku asendusteenuseid osutama. Iga nendest vormikaanonitest kõrvalekaldumist tuleb laita ja seda mitte võimalike kaasnevate mehhaanilise efektiivsuse puudujääkide tõttu või sellepärast, et teenimisel tuli ilmsiks õige hoiaku ja meelelaadi puudumine. (lk 104)
Härrasmehele oleks üsna suur läbikukkumine, kui tema ülemteener või jooksupoiss täidaks laua juures teenimisel või reisil kohustusi niisugusel ebavormikohasel moel, et võiks arvata, nagu oleks nende igapäevane töö kündmine või lammaste karjatamine. Selline oskamatu töö näitaks isanda võimetust palgata koolitatud teenijaid; see tähendab, et ta pole võimeline maksma sellise ajakulutuse, pingutuse ja õpetuse eest, mida tunnustatud käitumisnorme täitvaks teenimiseks sobiva teenri palkamiseks oleks vaja. Kui teenri käitumise kaudu ilmneb tema isanda rahaliste vahendite puudulikkus, kahjustab see viimast põhjalikult; teenrite omamise peamiseks põhjuseks on, et nad kinnitavad isanda võimekust nende eest maksta. (lk 104-105)
Kui ükskõik mis asi tutvustab end meile väliste omaduste põhjal, üritab see pälvida meie heakskiitu asjana iseeneses; vajalik on see selleks, et kinnistuda meie mõtteharjumustes kui väga õige asi. Selleks aga, et iga eriline käitumisviisi kaanon kindlustaks endale poolehoidu, peab see jätkuvalt olema kooskõlas, või vähemalt ei tohi see olla vastuolus, oma vormi kujundava harjumuse või hoiakuga. (lk 105)
Kaupade tootmisel rakendatavate orjade omamine ja kasutamine näitab rikkust ja vahvust, aga niisuguste teenijate kasutamine, kes ei tooda midagi, näitab veelgi suuremat rikkust ja kõrgemat positsiooni. Seda põhimõtet järgides tekib teenijate klass mida arvukam, seda parem, kelle ainukeseks ülesandeks on totralt oma isandat oodata ning sellega esile tuua võimet tarbida ebatootlikult suurt hulka teenuseid. See toob kaasa tööjaotuses teenijate või sõltlaste — kelle elu kulgeb jõudeelu elava härrasmehe au alal hoides — eristumise. Nii et kui üks rühm valmistab tema jaoks kaupasid, siis teine, tavaliselt tema abikaasa või ülema poolt juhitav rühm, harrastab tema jaoks näidatava jõudeoleku tarbimist; sellega tõestatakse tema võimet kanda suurt rahalist kahju nii, et see ei kahjusta tema üleolevat küllust. (lk 106)
Tänapäeva moodsates tööstuskogukondades on igapäevast elu mugavaks ja mõnusaks muutvad mehhaanilised vahendid kõrgelt arenenud ja laialdaselt kättesaadavad. Need on niikaugele arenenud, et isiklikud teenijad või tõesti igat liiki koduteenijad leiavad tänapäeval vaevalt rakendust, välja arvatud siis, kui varaste aegade traditsioonidest üle kandunud auväärsuse kaanonid nõuavad nende pidamist. Ainukeseks erandiks võivad olla teenijad, keda on palgatud tõbiste ja poolemeelsete hooldamiseks. Need teenijad võib aga õigusega arvata pigem koolitatud meditsiiniõdede kui koduteenijate hulka ning nad moodustavad reeglist vaid näilise, mitte tõelise erandi. (lk 107)
Isiklikud kontaktid nende palgatud töötajatega, kes on korralikkuse rutiinile vastamiseks abiks võetud, on maja elanike jaoks tavaliselt vastumeelsed, aga nende kohalolek kannatatakse välja ja selle eest makstakse, edastades neile niimoodi neile kuuluvat osa selles koormavas majapidamiskaupade tarbimises. Koduteenijate ja erilisi ihulisi teenuseid osutavate teenijate olemasolu rahuldab valdaval määral pigem moraalseid korraliku rahalise toimetuleku kui füüsilise mugavuse loomise vajadusi. (lk 108)

4. ptk

Kui jõuti poolrahumeelsele tootmise tasemele, kus põhimõttelise tähtsusega on orjanduse institutsiooni olemasolu, rakendatakse suurema või väiksema rangusega põhimõtet, et tootev põhiklass peab tarbima ainult niipalju, kui on elus püsimiseks vaja. On loomulik, et luksusasjad ja elumugavused kuuluvad sel ajal jõudeklassile. Tabu alla kuuluvad teatud toiduaine ja eriti teatud joogid, mille tarbimine on rangelt ettenähtud vaid ülemklassile.

Tseremoniaalne vahetegemine dieedis tuleb kõige rohkem esile joovastavate jookide ja narkootikumide puhul. Kui need artiklid on kulukad, siis tundub nende tarbimine peen ja auväärne. Seetõttu on kapõhjaklassidele, eelkõige naistele, nende stimulaatorite tarbimine keelatud, välja arvatud need maad, kus need on väga odavad. Arhailisest ajast kuni patriarhaalse ajajärguni välja on nende luksusasjade valmistamine ja hoidmine naiste kohuseks ning õilsa sünnipära ja kasvatusega meeste eesõiguseks on neid tarbida. Joobnud olek ja teised stimulaatorite vaba tarvitamise patoloogilised tagajärjed muutuvad seetõttu omakorda auväärseteks, olles teiseses tähenduses märgiks nende üleolekust, kes saavad endale mõnulemist lubada. Liigse mõnulemise tulemusena tekkivat hädisust pidasid mõned inimesed mehelikkuse tunnuseks. On isegi ette tulnud, et sellise käitumise tulemusena tekkinud teatud kehalisi haiglase oleku tunnuseid on igapäevakeeles nimetatud “peeneks” või “õilsaks”. Ainult suhteliselt varases kultuuri ajajärgus peetakse kulukate pattude sümptomeid kokkuleppeliselt üleoleva seisuse märkideks ning neile omistatakse võimet muutuda voorusteks ning kaitsta kogukonda; aga teatud kulukatele pattudele omistatav tunnustus säilitab oma jõu palju pikema ajavahemiku jooksul kui väärtuslik õppetund rikastele või õilsatele meestele nendest ebameeldivustest, mis tekivad liigsest mõnulemisest. Selline ihaldusväärsusega seotud eristus lisab jõudu ka igasuguste selliste lõbude keelamisele naistele, vähemustele ja kehvematele. See ihaldusväärsusel põhinev traditsiooniline Vahetegemine pole kaotanud oma mõjujõudu isegi kõige edasijõudnumate inimeste hulgas tänapäevalgi. Seal, kus jõudeklassi eeskuju on säilitanud tavapärase käitumise korraldamisel oma mõjuvõimu, võib tähele panna, et naised on stimulaatoritest rääkides jäänud valdavalt traditsioonilise kasinuse juurde. (lk 112-113)

Pisiasjadesse ulatuv diskrimineerimine söömise, joomise jms, headuses ei mõjuta ainult eluviisi, selle mõju ulatub ka jõudeelu elava härrasmehe koolitusse ja intellektuaalse tegevuse valdkonda. Ta pole enam vaid lihtne, edukas ja agressiivne isane — jõudu, võimekust ja kartmatust esindav mees. Narriks jäämise vältimiseks peab ta arendama oma maitset, mistõttu tuleb tal teha üksikasjalikku vahet peente ja mitte peente tarbekaupade vahel. Ta muutub suureks asjatundjaks mitmesuguste jookide ja ehteasjade, riietuse ja arhitektuuri, relvade, mängude, tantsukultuuri ja narkootikumide alal. Selle esteetilise valdkonna viljelemiseks on vaja aega ja vahendeid ning selle valdkonna asjatundlikkuse osas härrasmehele esitatud nõudmised muudavad ta jõudeelu rohkem või vähem pingeliseks Õppuseks, kuidas elada näilist jõudeelu usutaval moel. Nõue, et härrasmees peab saama vabalt tarbida õigeid asju, on lähedalt seotud nõudega, et ta peab teadma, kuidas neid tarbida silmatorkaval moel. Tema jõudeelu peab toimuma õiges vormis. (lk 115)
Väärtuslike kaupade näidatav tarbimine on jõudeelu harrastavale härrasmehele tunnustuse saavutamise vahend. Rikkuse tema kätte akumuleerumise järel ei too ta pingutused tema jõukust enam piisavalt esile. Sel juhul võetakse appi sõbrad ja konkurendid, kes toovad väärtuslikke kingitusi ning osalevad kulukatel pidusöökidel ja lõbustustel. Kingituste toomine ja pidusöögid on arvatavasti teine algsetest aegadest pärit hooplemise viis, aga need on juba väga varakult sellel otstarbel kasulikud ning on säilitanud selle kasu tänaseni; seetõttu on just seda liiki kasulikkus peamiseks põhjuseks, miks need tänaseni toimuvad. Kulukad lõbustused, nagu vastuvõtud ja ballid, on selleks eriti kasulikud. Võistlejad, kellega lõbustuste pakkuja soovib selle meetodi abil võrdlust tekitada, on sel juhul tema eesmärgi saavutamise vahendiks. Nad tarbivadi&ritpse korraldaja arvel, tunnistades sealjuures heade asjade küllust, mida võõrustaja pole suuteline üksinda ära tarbima, ning samuti näevad nad vastuvõtja osavust etiketi järgimisel. (lk 116)
Suursugususe pärandamisega kaasneb kohustusliku jõudeoleku pärandamine; päranduseks võib saada jõudeellu sukeldumiseks vajalikku auväärsust, aga sellega ei pruugi kaasas käia auväärse jõudeelu harrastamiseks vajalik vara. Õilis veri võib edasi minna ilma piisava hulga kaupadeta, mis võimaldaksid kellegi rõõmuks hea kuulsuse jaoks vajalikku: piiranguteta tarbimist. Selle tulemuseks on rahatute Bõudeelu harrastavate härrasmeeste klassi tekkimine, millele juba viidati. Need pooletoobised jõudeelu harrastavad härrasmehed kuuluvad hierarhilisse astmetega süsteemi. Jõuka jõudeklassi päritolult või vara poolest või mõlema tunnuse järgi kõige kõrgemad liikmed ning neile lähedal seisjad jätavad endast allapoole kaugemad sugulased või rahaliselt nõrgemad. Madalamat järku, eriti rahatud või sugulussidemete äärealal paiknevad jõudeelu harrastavad härrasmehed seovad end suhete süsteemi või ustavusega suurte külge; sellisel viisil langeb neile osa patrooni kuulsusest või saavad nad temalt jõudeelu harrastamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Neist saavad tema õukondlased või sõltlased, ühesõnaga teenrid; olles tema poolt toidetud ja pälvides tema heakskiitu, on neil kindel koht tema astmete süsteemis ning nad on tema suure rikkuse asendustarbijad. (lk 117)
Kui rühm, kelle head kuulsust sel viisil luuakse, kasvab suuremaks, siis tuleb veedetud jõudeaja allika määratlemiseks kasutusele võtta arvukamalt vahendeid ning selle otstarbe täitmiseks tulevad moodi mundrid, ametimärgid ja livreed. Mundri või livree kandmine näitab suuremat sõltuvust ning võib väita, et see on isegi näilise või tegeliku orjuse märk. Mundrite ja livreede kandjaid võib jagada jämedalt kahte klassi, vabad ja teenindavad või ülikud ja mitteülikud. Nende poolt osutatud teenused võib samuti jagada vastavalt noobliteks ja mittenoobliteks. (lk 118)
Nooblid on ametid, mis täie õigusega kuuluvad jõudeklassi tegevuste hulka; niisugused on valitsemine, võitlemine, jahipidamine, relvade ja varustuse eest hoolitsemine ja muu selline — lühidalt need, mida võib tinglikult röövellikkusega seotud tegevusteks pidada. Teiselt poolt on täielikult tootva klassi hooletejäetud tegevused mittenooblid; nende hulka kuuluvad käsitöö või muu tootev töö, käsitsi tööga osutatavad teenused ja muu selline. Samal ajal võib aga mõni põhiteenus muutuda väga austusväärseks, kui seda osutab mõni kõrge aukandja; näiteks auteenija või kuninganna toatüdruk või kuninglike tallide ülem või tema jahikoerte juht. Kaks viimast ametit viitavad teatud üldisele lähenemisele. Käsitsi tööga seotud ametid, nagu kaks viimasena nimetatut, peavad otseselt kuuluma esmase jõudeolekuga seotud tegevuste juurde, nagu seda on võitlemine või jahipidamine, need täiendavad tegevused omandavad seeläbi kergesti teatud auväärse iseloomu. Sel viisil võis suur au osaks saada tegevusele, mis oma olemuselt kuulus põhitegevuste hulka. (lk 119)
Rahumeelse tootmistegevuse hilisemas arengujärgus lakkab aga järk-järgult suure hulga logelevate mundris ning relvastatud meeste kasutamine. Oma patrooni või isanda tunnusmärki kandvate sõltlaste asendav tarbimine kuivas kokku livreedes teenijate meeste kogu kõrval. Livree muutus järjest enam seetõttu orjatöö või pigem orjalikkuse märgiks. Livrees teenrisse suhtuti teatud austusega, aga see austus lakkas olemast niipea, kui livree muutub eranditult teenija tunnuseks. Livree muutub vastumeelseks peaaegu kõigile, kes seda kandma peavad. Oleme veel nii vähe kaugenenud tegelikust orjusest, et oleme väga tundlikud iga orjalikkuse ilmutamise märgi suhtes. See vastumeelsus ilmutab end isegi livreede või mundrite suhtes, mida mõned korporatsioonid sunnivad oma töötajaid teistest eristumiseks kandma. Ameerika Ühendriikides ulatub see vastumeelsus isegi nii kaugele, et tekitab halvakspanu — mõõdukal ja ebateadlikul viisil — livree- või mundrikandmist nõudvate, sõjaväe- või tsiviilasjadega seotud valitsustöökohtade suhtes. (lk 119-120)
Jõudeklass asub austusväärsuse poolest sotsiaalse struktuuri tipus; selle eluviis ja väärtusstandardid loovad kogukonnanormi sellest, mis on sünnis. Nende standardite järgimine saab suures plaanis kõigile madalamatele klassidele kohustuslikuks. Moodsates tsiviilühiskondades on sotsiaalsete klasside vaheline eraldusjoon muutunud ebaselgeks ja liikuvaks ning ükskõik kus ülemklasside poolt kehtestatud sündsuse norm kujuneb, liigub see vaid väikeste takistustega sotsiaalse struktuuri kõige madalamate kihtideni välja. Selle tulemuseks on, et iga kihi liikmed tunnustavad korraliku elu ideaalina neist ühe astme võrra kõrgemal asuva kihi hulgas moes olevat eluviisi ja pühendavad oma energia selle ideaaliga vastavuse saavutamisele. (lk 122-123)
Olles tuvastanud näidatava jõudeoleku ja tarbimise kasvu, paneme tähele, et mõlema kasulikkus korraliku toimetuleku tõestamisel seisneb neile omases raiskamises. Ühel juhul on tegemist aja ja pingutuse raiskamisega, teisel juhul kaupade raiskamisega. Mõlemad on rikkuse omamise tõestusvahendid ning neid kaht peetakse tavaliselt ekvivalentideks. (lk 124)
Moodsa tootmissüsteemi vajadustest lähtuvalt kõrvutatakse indiviide ja majapidamisi sageli vaid nende paiknemise järgi selles süsteemis ning nende vahel pole peaaegu üldse muid kontakte. Mehhaanilises mõttes kõrvuti asuvad indiviidid pole sageli sotsiaalses mõttes naabrid või isegi tuttavad; ning ometi on nendele vahetu hea mulje jätmisest palju kasu. Ainuke igapäevases elus kasutatav vahend kellegi rahaliste võimaluste tõendamiseks teda jälgivatele ebasümpaatsetele tunnistajatele on oma maksevõime lakkamatu näitamine. (lk 125)
Tähelepanuväärne on ka, et tarbimise kasulikkus tuntuse ja korralikkuse tõestamise vahendina töötab parimal viisil nendes kogukonna osades, kus indiviididevahelised kontaktid on kõige ulatuslikumad ja rahvastiku liikuvus kõige suurem. Näidatav tarbimine nõuab suhteliselt suurema osa sissetulekust linnas ja seda on vähem maal; samuti on see esimesel juhul suuremal määral kohustuslik. Selle tulemuseks on, et korraliku väljanägemise säilitamiseks elavad linnainimesed suuremal määral peost suhu kui maainimesed. Näiteks Ameerika farmer ja tema naine ning tütred jälgivad märgatavalt vähem moodi ning nende käitumismaneer on vähem linnalik kui linna samasuguse sissetulekuga käsitöölise perekonnal. See ei tulene asjaolust, nagu oleks linnarahval olemuslikult suurem kirg näidatava tarbimisega kaasneva erilise enesega rahulolu järele, või et maarahvas hooliks rahalisest toimetulekust vähem. Aga vajadus seda liiki tunnistuste järele ja samuti nende vahetu mõjusus on suurem linnas. Seetõttu, kasutades sellist meetodit ning võisteldes üksteise ületrumpamises, viib linnarahvas oma näidatava tarbimise standardid kõrgemale. Selle tulemuseks on, et linnas on antud toimetuleku taseme esiletoomiseks vaja suhteliselt suuremat seda liiki kulutust. (lk 125-126)
Kohasteks näideteks sellest, kuidas tunnustuse saavutamine toimub, on napsitamine, “väljategemine” ning avalikes kohtades suitsetamine, mis on linnade tööliste ja käsitööliste ning alamkeskklassi linlaste hulgas levinud. Trükitööliste, keda võib siin nimetada kui klassi, hulgas on selline näidatav tarbimine väga moes ning sellel on kindlakujulised mõjud, mida on sageli alahinnatud. Klassi erilised harjumused on tavaliselt kujunenud mingi halvasti määratletava moraalse puudujäägi kaudu, mis sellele klassile on omane, või moraalselt kahjuliku mõju kaudu, mida see amet peaks sellega hõivatud meeste puhul üsna ebamäärasel kujul esile tooma. Tavaliste trükikodade ladumis- ja trükiruumides töötavate meeste puhul võib selle kokku võtta järgmiselt. Ühes trükikojas või ühes linnas omandatud oskused on kergesti rakendatavad peaaegu igas teises trükikojas või linnas. See tähendab, et erilise väljaõppe vajadus on väike. Selle ameti jaoks on vaja ka keskmisest suuremat taiplikkust ning üldist informeeritust ning selles valdkonnas hõivatud mehed on tavaliselt võrreldes mõne teise elukutsega suuremal määral valmis kasutama ära mõnes teises kohas tekkinud suuremat nõudlust nende töö järele. Seetõttu on ka nende seotus kodukohaga väiksem. Samal ajal on selle ameti palgad piisavalt kõrged, et muuta ühest kohast teise kolimine suhteliselt hõlpsaks. Selle tulemuseks on trükitööliste suur liikuvus, mis tõenäoliselt ületab ükskõik millise teise sama hästi määratletud meeste rühma liikuvust. Nendel meestel tekivad pidevalt uued tutvused ja kontaktid ning need suhted on põgusad ja ebamäärased, aga endast hea arvamuse kujundamine pole seetõttu vähem tähtis. Inimlik hooplemise kalduvus, mida võimendavad semulikud suhted, innustab neid mitte piirama neid suhteid toetavaid kulutusi. Siin, nagu mujalgi, muutub sageli tarvitatav komme üldiseks tavaks niipea, kui see on moodi läinud ning sellest saab korraliku toimetuleku kindel tunnus. Järgmiseks sammuks on edasi minna selle korraliku toimetuleku tunnuse järgmisele astmele — pole aga olemas kindlat mehhaanilist ja hingetut standardit, mis aitaks paika panna iga sellel alal tegutseja väärtuse. Trükitööliste hulgas levinud suurem pillamine võrreldes tavaliste töömeestega on seletatav, vähemalt teatud ulatuses, nende liikumise kergusega ja sellele ärile iseloomulike, enamasti põgusate tutvuste ja inimlike kontaktidega. (lk 127-128)
Aga põhimõttelise tähtsusega alus sellele tungivale pillamise nõudele pole lõplikus analüüsis midagi muud, kui kalduvus näidata üleolekut ja rahalist toimetulekut. See muudab Prantsusmaa talupoja-maaomaniku kitsiks ja vähenõudlikuks ning paneb Ameerika miljonärid kolledžeid, haiglaid ja muuseume asutama. Kui näidatava tarbimise pühalikku kohustust ei vähendaks olulisel määral teised, sellele vastutöötavad inimloomuse omadused, poleks loogiliselt võttes selliste linnaelanike jaoks nagu käsitöölised ja lihtsa töö tegijad, võimalik mingi säästmine, ükskõik kui kõrged nende palgad ka oleksid. (lk 128)
Tööoskuse instinkt on omane kõigile meestele ning realiseerub isegi sellele kõige vaenulikumas keskkonnas. Seetõttu on nii, et ükskõik kui raiskav on tegelikult antud kulutus, peavad selle kunstlikel eesmärkidel olema mõned värvikad põhjendused. Seda viisi, kuidas eriliste asjaolude korral see instinkt tuleb esile töörügamisse suhtumises ja pahameelt tekitavas õilsate ja mitteõilsate klasside eristamises, kirjeldati eespoM*olevas peatükis. Konflikti tekkimisel näidatava raiskamise seadusega ei realiseeru tööoskuse instinkt mitte niivõrd selle esiletoomisega kui kasutu on näidatav raiskamine, vaid rõhutab pigem, kui talumatud ja esteetiliselt vastuvõetamatud on ilmselgelt tühised asjad. Olles olemuselt instinktiivne reaktsioon, reageerib see jõuliselt ja vahetult selle realiseerumiseks vajalike tingimuste ilmsele jacvahetule rikkumisele. (lk 130)
Jättes kõrvale kõik erilisi juhte käsitlevad kaalutlused, võib väita, et tänapäeval on suures vähemuses need isikud, kellel pole mingeid eesmärke või puudub huvi kujundada mõnda objekti või tõsiasja või suhet inimlikuks kasuks. Seda kalduvust võib suurel määral ületada palju vahetum huvi austusväärse jõudeoleku vastu ling üldse mitte silmatorkavat kasulikku tegevust võidakse seetõttu vältida ning kasuliku tegutsemise instinkt võib sel juhul realiseeruda millegi kaudu, mille puhul piisab, kui ise selle kasusse uskuda; siia kuuluvad näiteks “sotsiaalsed kohustused” ja poolkunstilised ja poolõpetuslikud tegevused kodu kaunistamisel ja korraspidamisel, õmblusringis osalemine iviõi riietuse uuendamine, oskuste omandamine rüetuse alal, kaardimängus, purjetamises, golfis või muudel spordialadel. Tõsiasi, et asjaolude survel võib see viia mõttetute tegevusteni, ei muuda seda instinkti rohkem olematuks; nagu see, et kanaema on valmis istuma pesatäiel portselanist munadel, ei muuda olematuks haudumisinstinkti. (lk 130-131)
Kogu kaupu, teenuseid ja inimelusid hõlmava näidatava tarbimise evolutsiooni jooksul on jõus oletus, et tarbijate hea kuulsuse mõjutamiseks peavad kulutused olema seotud üleliigsega. Mõju avaldamiseks peavad need olema raiskavad. (lk 133)
Mõiste “raiskamine” kasutamine on ühes mõttes kahetsusväärne. Igapäevases kõnepruugis on sellel sõnal halvustav tähendus. Siin kasutatakse seda sõna parema puudumisel, mis oleks kohane kirjeldama sama sisuga motiive ja nähtusi ning mida ei pea võtma halvustavas tähenduses, nagu siis, kui selle all mõeldaks lubamatut inimese loodud toodete või inimelu kulutamist. Majandusteooria jaoks on seda liiki kulutus sama õigustatud kui ükskõik milline teine. Seda on siin nimetatud “raiskavaks" seetõttu, et see ei teeni inimelu või inimlikku heaolu tervikuna, mitte sellepärast, et see oleks selle valinud üksiku tarbija seisukohast raiskamine või valesti suunatud pingutus või kulutus. Tema valik ilmutab selle asja suhtelist kasulikkust tema enda jaoks muude tarbimise võimalustega võrreldes ning seda ei saa raiskamisi pärast halvustada. Ükskõik, millise kulutuse tarbija valib või ükskõik, millist eesmärki ta valikut tehes järgib, väljendab see kasulikkust vastavalt tema eelistusele. Üksiku tarbija seisukohast vaadates ei teki õige majandusteooria jaoks raiskamise küsimust. (lk 133-134)
Teiselt poolt tähendab mõiste “raiskamine” kasutamine igapäevases keeles selle halvustamist, mille kohta see käib. See tervemõistuslik lähenemine on omakorda seotud tööoskuse instinktiga. Üldiselt levinud raiskamise taunimine väljendab seda, et tavaline mees peab endaga rahu säilimiseks nägema igas ja kõigis inimlikes pinguSstes ja naudingutes üldise elu ja heaolu edendamist, pldise heakskiidu pälvimiseks peab iga majanduslik tõsiasi leidma kinnitust kui ebaisikuliselt kasulik — see peab olema kasulik üldinimlikust vaatepunktist. Ühe indiviidi suhteline või konkurentsiga seotud paremus teise indiviidi suhtes ei rahulda majanduslikku süümet ning seetõttu ei ole see, et kulutus on tehtud konkurentsi tingimustes, süüme jaoks piisav. (lk 134)
Palju raskem on loobuda kord omaks saanud kulutuste tasemest, kui laiendada harjumuspäraseid kulutusi tasemele, mida võimaldab omandatud jõukus. Analüüs näitab, et paljud tavapärased kulutused on peaaegu täiesti raiskavad ning neid tehakse vaid au pärast, aga kui need juba on kord arvatud korraliku toimetulekuga kaasas käiva tarbimise hulka ning on sellega muutunud kellegi eluskeemi lahutamatuks osaks, siis on küllalt raske neist loobuda. See on sama, kui tuleks loobuda otseselt kellegi füüsilist mugavust loovatest asjadest või seda võib võrrelda isegi eluks ja terviseks vajalikest asjadest loobumisega. See tähendab, et vaimse heaolu juurde käivast näidatavast raiskavast auväärsest kulutusest võib olla veelgi raskem loobuda kui suuremast osast “madalatest” füüsilise heaolu või alalhoiu vajadustele vastavatest kulutustest. Tähelepanuväärne on, et “kõrgest” elustandardist loobuda on sama raske, kui taganeda elustandardist, mis on niigi madal; kuigi esimesel juhul on loobumine raske eelkõige moraalselt, samal ajal kui teisel juhul kaasneb loobumisega materiaalsete elumugavuste halvenemine. (lk 137-138)

5. ptk

Elustandard on olemuselt harjumus. Konkreetsele stiimulile vastamisel on harjumustel oma skaala ja meetod. Elustandardiga allapoole liikumine ja seetõttu omaseks saanud standardist loobumine on sellepärast raske, et see tähendab kord omaseks saanud harjumusest loobumist. Suhteline kergus, millega liigutakse kõrgemale elustandardile, on seotud sellega, et eluprotsessi võetakse kui kujunevate tegevuste protsessi, mis võtab uue suuna niipea, kui ükskõik kus ja millal piirangud eneseväljendusele vähenevad. Kui aga selles vähema vastupanu suunas on uus harjumus kord; välja kujunenud, siis hakkab see toimima omaks saanud viisil ja seda isegi siis, kui keskkonnas, kus see kõik aset leiab, on väline vastuseis selle harjumuse kohasele käitumisele oluliselt kasvanud. (lk 140)
Tarbimisartiklid või -vormid, mille külge tarbija kõige rohkem klammerdub, on tavaliselt niinimetatud eluks vajalikud asjad või elatusmiinimum. Elatusmiinimumi ei kujuta endast muidugi rangelt paika pandud kaupade loetelu, mis on liigilt ja koguselt kindel ja lõplik; vastavalt konkreetsele vajadusele võib miinimumi hulka kuuluda kindel, enam-vähem paika pandud elu säilitamiseks vajalik koondtarbimine. Võib oletada, et kulutuste progressiivsel kärpimisel loobutakse sellest miinimumist viimasena. See tähendab üldiselt, et indiviidi elu valitsevad kõige iidsemad ja juurdunumad harjumused mis puudutavad tema eluspüsimist organismina — on kõige püsivamad ja kõige suurema mõjujõuga. (lk 141)
Erinevate harjumuste erinev kujunemise kergus isikute puhul ning samuti erinev tõrksus erinevatest harjumustest loobumisel tõestab, et eriliste harjumuste kujunemine ei sõltu ainult harjumusega seotuse kestvusest. Päritud kalduvused ja meelelaadi iseärasused on sama olulised kui harjumusega seotuse kestvus selle kindlakstegemisel, millised harjumused pääsevad iga konkreetse indiviidi eluviisi valitsema. Samuti on oluline osa ülekaalus olevatel pärandatud kalduvustel, või teiste sõnadega, iga kogukonna valitseva etnilise elemendiga seotud meelelaadi liigil, mis samuti määrab kogukonna tavapärase eluviisi kuju ja väljendusvormide mitmekesisuse. Kulfiuur osa on indiviidide harjumuste kiirel ja kindlal viisil kujundamises sealjuures ülevõetud kalduvustel, näitab see, kuidas mõnikord kujuneb üldise kõike valdava alkoholismi harjumus või samasugune ning samal viisil vältimatu usulise pühendumise kujunemine isikutel, kellel on selles suunas eriline kalduvus. Sellele tähenduselt lähedane on eriline inimeste hulgas levinud komme, mida nimetatakse romantiliseks armastuseks. (lk 142)
Välja arvatud enesealalhoiuinstinkt, on võistlemise kalduvus tõenäoliselt kõige tugevam ja püsivam ning vahetum tõeliselt majanduslik motiiv. Tõelises tööstuskogukonnas väljendab see end rahalise jõukuse võrdlemises; vähemalt praegustes Lääne tsiviliseeritud kogukondades on see sisuliselt samaväärne väitega, et võistlemise motiiv leiab väljenduse mingis näidatava raiskamise vormis. (lk 143)
Kui kasvanud tootmisefektiivsus võimaldab luua eluks vajalikku vähema tööga, suundub tööstuskogukonna liikmete energia suuremal määral pigem näidatavatele kulutustele kui mõnele tegelikult mugavust suurendavale vahendile. Tootmisefektiivsuse tõustes pingutamine ei kahane, kuigi see oleks võimalik, ja lisandunud toodang muudetakse uute vajaduste rahuldamise vahendiks. Need on mõõtmatult kulukamad ning majandusteoorias nimetatakse neid tavaliselt kõrgemateks või hingelisteks vajadusteks. Just viimase elemendi esinemine elustandardis pani J. S. Milli väitma, et “ja siiski on küsitav, kas kõik siiani tehtud mehhaanilised leiutised on kergendanud ühegi inimolendi päevakoormat". (lk144)
Nähtava tarbimise soosimise tulemuseks on, et enamiku klasside kodune elu on üsna tuim võrreldes vaatlejate silme all toimuva avaliku elu säraga. Sellesama soosimise teiseks tulemuseks on, et inimesed tavaliselt varjavad teiste eest oma eraelu. Nad varjavad naabrite eest täiesti seda osa tarbimisest, mida võivad halvakspanu kartmata praktiseerida salaja. Just selle pärast paljastavad enamikus arenenud tööstusega kogukondades inimesed vaid osa oma eraelust; ja samal põhjusel on kõigi kogukondade paremate klasside väärtuskoodeksis nii olulisel kohal eraelu puutumatus ja suletus. (lk 145)

6. ptk

Moodsates kogukondades, mille elu majanduslikku ja õiguslikku osa valitseb eraomandi institutsioon, on üheks varjatud moraalikoodeksi osaks omandi pühaks pidamine. Pole vaja erilist veenmist ega näidet, et kinnitust saada väitele eraomandi mõju läbipõimumise kohta teise harjumusega, milleks on rikkuse kogumine selleks, et näidatava tarbimise kaudu head kuulsust omandada. Enamik rünnakuid omandi ja eriti selle ulatusliku kogumise vastu on seotud just selle näidatavaks tarbimiseks kasutamisega. Samuti on see üldise halvakspanu ja pilkamise objektiks ning suure omandi ründajat ei taba karm karistus või halb kuulsus, kuna sellised rünnakud on rahvaliku moraalikoodeksi seisukohast vastuvõetavad. Kuritegevusega suure varanduse kogunud vargal või kelmil on pisisuliga võrreldes paremad võimalused seadusega ettenähtud karistuse vältimiseks ja tekkinud varandus ning ebaregulaarse tegevusega kogunenud omandi nähtaval viisil kulutamine loovad talle mõnevõrra head kuulsust. Röövsaagi õilsal viisil kulutamine avaldab eriti suurt mõju arenenud maitsega isikutele ning mahendab moraalset halvakspanu, millega suhtutakse kelmi pahategudesse. Võib märkida — ja see käib väga täpselt selle punkti kohta —, et kõigil meil on kalduvus ründavaid toone maha võtta selle väärikate motiividega mehe vara suhtes, kes pakub sellega oma naisele ja lastele vahendeid “korraliku” eluviisi jaoks. (lk 148-149)

Välislingid