Tiina Pikamäe

Tiina Pikamäe (aastani 1972 Tiina Olep, sündinud 5. juunil 1947 Tallinnas) on eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.

Kirjutised

• Alasti keha modelleerimine kannab nii emotsionaalse kui ka karakteerse rõhu näolt kehale, keha proportsioonidele ja hoiakule. Figuuri kujutamine annab võimaluse avardada plastika temaatilist mahtu, mille põhiline objekt on ikkagi inimene. Alasti inimkehale antakse kanda sümboli osa, ta muutub tunde- ja meeleoluvarjundite, aga ka aja kulgemise võrdkujuks, tema abil on lihtsam lahendada mütoloogiliste ja allegooriliste kujude esitamist. Samas tuleb tõdeda, et põhiline, mis kutsub ikka ja jälle aktfiguuri kujutamise juurde, on inimkeha enese ilu ja ilmekus. (lk 3)
• Näitus, mis nii rangelt piirab kunstniku fantaasiaringi, kus iga skulptor on sunnitud käsitlema üht ja sama ainet, inimest tema loomulikus ilus, pakub kujuritele vastutasuks ohtralt võimalusi avada oma loojaindividuaalsus, esteetiline hoiak ja inimesekontseptsioon. (lk 3)
• J. Koort ja A. Starkopf on aga kujurid, kes tõid meie skulptuuri tänapäeva, andsid eesti rahvuslikule skulptuurile kindla nüüdisaegse kõlа, viisid selle ühtlasi laiemale pinnale. (Mõlemad olid ka meie esimesed skulptuuriõpetajad, Starkopf Tartus Kõrgemas Kunstikoolis "Pallases", Koort mõnda aega Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis.) (lk 3)
• Koort, kelle rahutus ja energia kandsid teda maailma paljudesse paikadesse, oli skulptuuriski mitmekülgne. Teda huvitasid nii portree, animalistika kui ka aktilooming. Viimane pärineb käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest. (Kujuri taieste puhul võime rääkida nii otsesest prantsuse sajandivahetuse kunsti kui ka kaudsest vanaegiptuse skulptuuri mõjust, tuleb aga nentida, et ta jäi lõpuni kindlalt isikupäraseks.) Koorti väikesearvulise aktiplastika tunnuseid on eriline rahu ja suurejoonelisus, haruldane plastiline selgus. Sealjuures paistab enamiku J. Koorti skulptuuride puhul silma täiuslik lõpetatus. (lk 3-4)
• A. Starkopfi loomingus, mis eelmistest erinevalt oli mõjustatud saksa kunstist, saksa ekspressionismist, kuulub valdav osa pika arengutee läbikäinud aktiskulptuurile. See tee viib läbi kahekümnendate aastate nõtkeist, liikumist rõhutavatest figuuridest kolmekümnendatel aastatel alguse saanud graniitskulptuurideni, millest ajapikku kindel, starkopflik stiil vormus. Viimast iseloomustavad suur lihtsus ja üldistatus, kompositsiooni suletus ja materjali ilu esiletoomine. Kuigi Starkopfi eelistatuim materjal oli graniit, on ta loonud ka tundeküllaseid akte puust ning marmorist. (lk 4)
• Teise maailmasõja laastav mõju ulatus ka kunstimaile: paljud skulptorid kaotasid sõjatules oma teoseid, võib-olla parimaid, hävisid Koorti "Palvetaja", "Seisev naisfiguur", enamik H. Halliste sõjaeelsest loomingust, purunes Melliku kaunis "Puhkav naine" jne. Kunstnikkond oli laiali paisatud, loomingulise teotsemise, õpingute hoog polnud enam see mis rahupäevil. (lk 4)
• Pärast Suure Isamaasõja lõppu toimus meie elu seadmine uutele alustele, millega kaasnes ka kunstihariduse reorganiseerimine. Kõrgem kunstikool toodi Tallinna ja tänapäeva kunsti ilmet määrav skulptorite põlvkond on saanud hariduse Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis. (lk 4-5)
• Umbkaudu sada aastat kestnud eesti skulptuuri, enesestmõistetavalt ka aktiplastika arengulugu on olnud vastavuses oma ajajärgu püüdluste ja taotlustega, ehkki märksa mahendatud kujul. Vormiuuenduslikud taotlused ei käinud meie raidkunstist küll kaarega mööda, kuid liiga lähedalt nad seda ka ei riivanud. Enamasti on eesti aktiskulptuur olnud natuurijälgiv, inimkeha kergelt idealiseeriv, temast ilu otsiv ja alles viimasel aastakümnel võib täheldada väljenduslikkuse eesmärgil deformeeritud modelleeringut. (lk 6)
• Sõjajärgses uues kunstisituatsioonis aktiplastika ajutiselt taandus. 50. aastatel hakkasid paljud skulptorid sellest taas huvituma, tuues nüüd kaasa uue suhtumise alasti keha kujutamisse. Ühendavaks sillaks sõjaeelse loominguga said Halliste tundeküllased ja Kirsi monumentaalsed, puhtdekoratiivsed skulptuuraktid. Enamasti aga valitses olustikuline temaatika, ühendatud dekoratiivsusetaotlusega. Viimasel ajal märkame aktiplastikas traditsioonipäraste liinide arenduse kõrval mitmeid uusi tendentse, nagu püüdu edasi anda ekspressiivset sisemist energiat, tugevat dünaamika sissetoomist, inimese sügavamat lahtimõtestamist. (lk 6)
  • Tiina Pikamäe, "Akt Eesti skulptuuris" (näitusekataloog), 1978