Tiiu Kitsik
Tiiu Kitsik (sündinud 19. detsembril 1981 Tallinnas) on eesti illustraator ja lastekirjanik.
Intervjuud
[muuda]- Absurd on üks jube lahe valdkond, kus on mõnus laamendada. Seal ei ole liiga palju piire ja saab natuke n-ö hullata. Ma näen oma laste pealt, kuidas nad naudivad absurdi ja ootamatuid lahendusi – kuidas lastel on veel kõik võimalik ja mida absurdsem, seda naljakam.
- Lastega ei hakka kunagi igav: isegi kui nad ütlevad, et neil on igav, siis hetke pärast tulevad nad mingi laheda tähelepaneku, idee või jutuga lagedale.
- Ma ise loen lasteraamatuid õhtuti ja seega otsin lasteraamatutes pigem midagi, mis tuju heana hoiab ja ehk mõne mõnusa unenäogi toob. Mulle meeldivad igapäevased asjad, selline tavaline elu, kus on laste mõnusat huumorit. Iga loetud ja vaadatud raamat võiks jätta tunde, et lugeda ja raamatuid uurida on lahe, ning et laps tahaks veel ja veel ühte lugu.
- Mulle on taaskord mitmeid kordi inspiratsiooni pakkunud mu enda lapsed. Kui laps tuleb ja näitab enda joonistatud rähni või hobust, mille peale ma ise mitte kunagi ei tuleks, siis ma vaatan ja mõtisklen küll pikalt ning proovin aru saada, mis see on, mis nende pildid nii vabaks ja põnevaks teeb. Vahel on sealt üht-teist kõrva taha panna.
- Tiiu Kitsik, ""Iga raamat võiks jätta tunde, et lugeda ja raamatuid uurida on lahe."", Rahva Raamatu blogi, 11. jaanuar 2026
"Me kolime ära"
[muuda]Tiiu Kitsik, "Me kolime ära", Koolibri, 2024.
- "Muide, kuidas sul kontrolltöö läks?" küsisin Arabellalt.
- "Ah. Ma ei teagi, kirjutasin vist kookoni asemel "kook on". Kõht oli nii tühi lihtsalt," naeris Arabella ja kutsus mu oma ema pagariärisse pirukaid sööma.
- "Oi, ma loodan, et Saksamaal ikka ka sama häid pirukaid tehakse, nagu sinu ema teeb! Oleks ikka päris suur kaotus, kui kaks aastat ühtegi head pirukat ega kooki ei saaks!"
- "Küll sa juba saad! Kui seal häid pirukaid ei oleks, ei elaks seal mitte ühtegi last!" teatas Arabella ja sikutas mind kiiremini liikuma. (lk 36)
- [Kolmeaastasest väikevennast:] Vahepeal oli ka Rudolf köögist jalga lasknud ja istus nüüd esikupõrandal, kauss putru käes.
- "Mida sa siin teed?" uurisin nii möödaminnes.
- "Teen saapaid parajaks!" teatas Rudolf ja kühveldas putru oma uutesse saabastesse.
- See poiss hakkab mulle aina rohkem meeldima, mõtlesin endamisi.
- "Ema, võibolla sa tahaksid teada, mis Rudolf esikus teeb. Tsau!" hõikasin kööki. Läbi ukse kuulsin ema heledat häält: "Oi, kallikene, oi-oi-oi-oi!" (lk 123)
- "Rudolf, tule lähme minu tuppa kassiga mängima!"
- Rudolf jooksis plats-plats paljajalu üle koridori, mille peale rulood üles-alla rullima hakkasid.
- Isa ohkas ja läks jälle majale restarti tegema. (lk 164)