Tom Hanks

Tom Hanks (sündinud 9. juulil 1956 Concordis Californias USAs) on USA kirjanik.

"Ebaharilik šrift"

Tsitaadid väljaandest: Tom Hanks, "Ebaharilik šrift", tlk Jana Linnart, 2018.

"Kas sa flirdid minuga?"

"Ei," vastas Anna. "Ma teen sulle ettepaneku. See on hoopis teine asi. Flirtimine on nagu õngitsemine. Võib-olla näkkab, võib-olla mitte. Ettepaneku tegemine on esimene samm kokkuleppe sõlmimise suunas." (lk 12-13)

Täiskasvanud Anna ei olnud rohkem minu tüüp kui oli olnud teismeline Anna.

Naljakas, et meist said nii head sõbrad, palju lähedasemad kui olime olnud lastena. Olen üks neist laiskadest üksildastest, kes võivad päeva õhtusse veeretada, tundmata, et sekunditki oleks raisku läinud. Niipea kui olin ema maja maha müünud ja raha investeeringutesse pannud, lahkusin oma libaärist ja asusin elama Parimat Mõeldavat Elu. Andke mulle paar masinatäit pesu pesta ja hokimatš NHL-i kanalil ning mul on terve pärastlõuna mõnusalt paigas. Selle ajaga, kui mina tasapisi oma valget ja värvilist pesu sorteerin, paneb Anna pööninguseintele kipsplaadid, koostab tulumaksudeklaratsiooni, valmistab värsket pastat ning käivitab internetis rõivavahetuse. Ta magab rahutult südaööst koiduni ning tal on energiat, et päev otsa täistuuridel ringi lasta. Mina lülitan end maailmast täielikult välja nii kauaks kui võimalik ja teen iga päev kell pool kolm uinaku. (lk 13-14)

Läksin koju, panin tossud jalga ja sörkisin ümberkaudsetel tänavatel. Härra Moore, pensionil võmm, kelle aed on minu oma taga, nägi mind jooksmas ja hõikas: "Mis kurat sulle sisse on läinud?"

"Naine!" karjusin vastu ning see polnud üksnes tõsi, vaid mul oli hea tunne seda öelda. Kui mees mõtleb naisele ja ootab, et saaks talle öelda, et jooksis nelikümmend minutit — noh, semu, siis elab ta Kallima Territooriumil. (lk 20)

Istusin ja rüüpasin sõõmu kohvi, mis oli liiga kange. "Kas ma saaksin veidi piima?" küsisin,

"Kas sa arvad, et see saast on sulle hea?" Anna ulatas mulle väikese pudeli säilitusaineteta mandlipiima, sellist, mis tuleb ära kasutada paari päevaga, mida müüakse piima nime all, kuid mis on tegelikult vedeldatud pähkel. (lk 26)

Anna kallimaks olemine oli nagu mereväe eriüksuse väljaõpe, kui töötad samal ajal tornaadohooajal Oklahoma Panhandle'is Amazoni laos. Iga päev ja iga hetk toimus midagi. Minu kella poole kolmesed lõunauinakud olid jäänud minevikku.

Tegin korrapäraselt trenni: mitte ainult hommikujooksud, vaid ka ujumine sukeldumistunnis, joogavenitused, mis pikenesid poolele tunnile, ning Annaga koos spinningu trenn palavas ruumis, mis oli nii kurnav, et ajas oksele. Meie tegemiste hulk ajas hulluks ning need ei tulnud kunagi mingist nimekirjast ega ostuabiäpist, vaid olid kõik hetkevälgatused. See oli lõputu. (lk 28)

"Kuulge," ütlesin ma ja lükkasin eemale proteiiniküpsise, mis maitses tegelikult nagu päris küpsis. "Minu ja mu tüdruku vahel juhtub üks järgmistest asjadest. Jah, tüdruku." Heitsin vargsi pilgu Anna poole. Ta oli kaugel eemal ja lobises töötajaga, kes seisis leti taga, mille kohal oli silt: INVESTEERI SEIKLUSSE! "Esimene. Me abiellume, saame lapsed ja teie hakkate nende ristiisadeks. Teine. Me läheme lahku, demonstreerime avalikult haiget saamist ja pillume vastastikku süüdistusi. Teie mõlemad peate valima poole: jääma semudeks minuga või minema vastu kehtivatele sooreeglitele ja jääma sõpradeks naisega. Kolmas. Ta kohtab kedagi teist ja jätab mu maha. Minust saab melanhoolne luuser ja ärge öelge, et seda ma juba olen. Neljas. Meie teed lähevad lahku, kuid me otsustame jääda sõpradeks, nagu võib näha televisioonis. Mulle jäävad mälestused libakaljuronimisest ja kõigest muust ning parimast seksist, mis mulle eales on osaks saanud. Me ei saa nende variantide vahel otsustada, sest me oleme kõik täiskasvanud poisid. Ja tunnistage endale — kui Anna tahaks ameleda teiega nagu praegu minuga, oleksite mõlemad hakkamas." (lk 30-31)
Olin haige, lihtsalt ja selgelt haige, mille ainsaks ravimiks on olnud voodirežiim ja ohtralt vedelikku sestpeale, kui esimene neandertallane nohu sai. (lk 41)
- "Kolm kurnavat nädalat", lk 9-45

Elutoa kaminas põles tuli. Ta oli õpetanud Daveyt, kuidas lõkke süütamiseks puid üles laduda, nii nagu ta tegi oma mängumajas — nelinurkse hoone kujuliselt ümber tulehakatuse ja mitte kunagi püramiidikujuliselt. Laps pidas nüüd tuletegemist oma pühaks kohustuseks. Esimeste novembrikülmade tulekul oli Beuelli kodu kõige soojem paik mitme miili ulatuses. (lk 50)
"Ma räägin sulle, Jõuluvanal on vaja ainult kolme küpsist."

Davey seletas Jillile õhtul oodatava külalisega seotud asjaolusid.

"Ja ta ei joo mitte kunagi tervet piimaklaasi lõpuni ära. Tal on lihtsalt nii palju tegemist. On ju nii, issi?"

"Nii olen ma kuulnud." Virgil pilgutas pojale silma ja too üritas vastu pilgutada, aga tal õnnestus see ainult nii, et kogu üks näopool krimpsu tõmbus. (lk 51)

Sellest ajast möödunud aastate jooksul ei olnud Bud abiellunud ja Virgil teadis, et seda ei juhtu kunagi. Deloresest ilma jäämisel polnud sellega midagi pistmist. Virgil oli juba aastate eest ära jaganud, et Bud oli üks sedasorti meestest nagu tema isa noorim vend Onu Russell. Virgil oli onuga üsna harva kokku puutunud, viimati pika päeva vältel, mil maeti tema vanaema. Onu Russell oli sõitnud autoga kohale New Yorgist koos sõbraga, kelle nimi oli Carl ja kes kutsus Russelli "Rustyks". Pärast ärasaatmist, matust ja kodust peielauda, mis lõppes kohvi ja pirukaga, olid Carl ja Rusty sõitnud ära öhe, asudes pikale tagasiteele New Yorki, seljas ikka veel matuseülikonnad. Virgil mäletas, kuidas isa hiljem endale vaikselt nina alla pomises, et mis ta väikevenda puutub, siis "naised pole ei tema nõrkus ega kirg". Bud Bolingil oli hulganisti nõrkusi ja mõned kired, aga just nagu Onu Russelligi puhul, polnud ükski neist seotud naistega. (lk 61)
Septembri keskel oli üksus saanud uued mundrid ja relvad ning laaditud masinatele, et suunduda Hollandisse, kus pidi algama pealetung. Neli veoautot oli põrganud ööpimeduses omavahel kokku. Viis meest sai surma, kolm nii rängalt vigastada, et sõjaks neist enam asja polnud. Kui päev kätte jõudis, olid veokid remonditud ja liikusid. Kolm paeva hiljem oli tabanud üksust just enne koitu sakslaste üllatusrünnak. Komandopunkt lasti õhku, millele järgnes juhtimatu kaootiline lahing, kus Virgil ja Bud sattusid vaenlasega käsivõitlusse. Õnneks olid kolm tanki — brittide Cromwelli — sattunud olema piisavalt lähedal, et möirates lahingusse sekkuda ja sakslaste ülekaal murda. Paljud uutest meestest olid saanud selles oma esimeses lahingus surma ja oli juhtunud palju asju, millel polnud mingit mõtet, üldse mitte mingit mõtet. (lk 64)
Nende varjend oli jäänud metsa vasakpoolsesse ossa, kahe puu kaugusele kõrgendiku tõusust, kust oli avanenud päevavalges vaade Belgia talumehe kidurale põllule ja kohe selle taga asuvatele vähestele majadele, mis olid ehitatud piki kitsast kirdesse suunduvat teed. Öösel oli seal ainult tühjus. Kusagil seal all olid eeldatavasti saksa sõdurid. Ülejäänud üksus kükitas oma aukudes ja varjendites, mis olid neist vasakule jäävale maastikule laiali jaotatud. See oli peakaitseliin, teoreetiliselt. Reaalsuses oli kogu kaitseliini idee sama naeruväärne kui mõte mõnusast uinakust. Liin oli nii õhuke, et puudest eespool polnud isegi ühtegi valveposti. (lk 67)
Külmumine oli viinud rivist rohkem mehi kui vaenlase tulest põhjustatud haavad. Mõnedel külmavõetud poistel oli õnnestunud pääseda välja enne piiramisrõngasse jäämist. Need, kes polnud jõudnud, olid juba kaotanud varbad ja sõrmed, mõned ka käed ja jalad.

Virgil polnud tahtnud saada üheks nende seast. Ta oli kandnud mundrikuue all üht tagavara sokipaari, mis oli omavahel kokku seotud ja ümber kaela rippumas. Tema kehatemperatuur, või mis sellest järgi oli jäänud, oli hoidnud sokke enam-vähem kuivana. Nii oli ta lootnud hoida alati varuks paari poolkuivi sokke, et vältida jalgade külmumist. Veel oli ta lootnud, et Hitler jalutab valget taskurätti lehvitades üle välja, et ennast just esimese järgu reamehele Virgil Beuellile vangi anda. Seda kohe järgmisena pärast lootust, et Rita Hayworth astub läbi temalt suhu võtma. (lk 68)

Virgil oli lõpetanud tulistamise ning tahtnud kuulipildujat kokku panna, et pealetungiga liituda, kui oli tundnud, et midagi oli valesti. Ta käsi kleepus ja jalg oli tuim.

"Mu jalg suri ära," oli Virgil karjunud. Ta oli üritanud püsti tõusta, kuid oli kukkunud tagasi näotu ja elutu sakslase otsa. Virgil oli proovinud uuesti, kuid ta vasak jalg oli paindunud põlvest vales suunas ning ta polnud suutnud kuidagi mõista, mis oli juhtunud. Õnneks oli olnud Bud kohal ja aidanud ta üles. Kuid selle asemel, et Virgil oma jalgele aidata, oli Bud maha kükitanud, vinnanud Virgili õlgadele ja tõstnud ta täiega maast üles.

See oli kõik, mida Virgil 1944. aasta jõululaupäevast mäletas. Kusagil laskepesa ja esmaabipunkti vahepeal oli ta vajunud minestuse rüppe. (lk 71)

Järgmine aasta tähendas talle olulist tähtpäeva, sest esimese järgu reamehe Beuelli jaoks oli sõda lõppenud 1944. aasta jõuluõhtul. Meelemärkusele oli ta tulnud Bastogne'i esmaabipunktis siis, kui Ameerika tankid olid juba kohale jõudnud ja sakslaste pealetung kokku kukkunud. Mõni päev hiljem oli ta ärganud taas välihaiglas Prantsusmaal. Mõne nädala pärast oli temast saanud üks tuhandetest haavatud sõjameestest Inglismaa hospitalides. Kui Saksamaa alla andis ja sõda Euroopas läbi sai, oli Virgil hakanud end pidama õnnesärgis sündinud meheks. Ta vasak jalg oli läinud, pealtpoolt põlve maha lõigatud, ta vasaku käe kolmest sõrmest olid järel köndid, mis olid mässitud nii ohtratesse sidemetesse, et paistis nagu kannaks ta marlist pesapallikinnast. Aga tal olid ometi alles kaks pöialt, üks tubli jalg, silmanägemine ja mehelikkus. Võrreldes paljude teiste poistega nendes hospitalides ja mehi koju tagasi viival laeval, tundis Virgil end nagu aasta lotovõitja. Ainus asi, mida ta tõesti tagasi oleks tahtnud, oli laulatussõrmus, mis oli kadunud kuhugi Belgia metsadesse. (lk 72)
Oma viimase sakslase oli Bud tapnud 1945. aasta augustis. Ta oli kuulnud lugusid ühest kohalikust endisest natsipartei funktsionärist, kes elas valenime Wolfe all. Ta oli leidnud mehe seismas sõjapõgenike rivis, kes olid loomud naasta oma kodulinnadesse selle maa erinevates osades, mis oli kunagi olnud Kolmas Reich. Kui Wolfe oli oma paberid ette näidanud, oli Bud ta rivist välja käsutanud. Madala telliskiviseina ees oli Bud tõmmanud kabuurist püstoli ju tulistanud Wolfe'i otse kaela, seistes rahulikult endise tähtsa natsininamehe kohal, kui too oma elu viimastel hetkedel tolmus tõmbles. Bud Boling ei rääkinud neist asjust kunagi. Ta ei rääkinud kunagi ka laagritest, mida oli näinud. Virgil ei teadnud neist üksikasju. Kuid ta oletas. Ta nägi oma sõbra tühjust, tema muutumist. (lk 73)
Väike hüpe aitas mehe voodisse. Nagu igal ööl, leidis ta Deli huuled ja suudles neid õrnalt, mis pani naise läbi une nurruma. Virgil kattis end kinni, tõmmates peale lina, kaks rasket vaipa ja paksu vatiteki. Pärast pikka päeva toetas ta pea padjale ja sulges lõpuks silmad.

Nagu peaaegu igal ööl nägi ta kui välgu valgel pilti sõdurist, kelle kiiver plahvatab veripunase udu pilveks. Ta nägi nätskeid känkraid, mis hetk tagasi olid olnud mehe pea. Virgil sundis end mõtlema millelegi muule, ükskõik millele muule. Ta otsis mälust mingeid pilte ja jäi pidama Bud Bolingile noore mehena, kahekümne kahe aastasena, seismas soojas päikesepaistes California tänaval suures rahvahulgas. Kõigil inimestel olid näod naerul ja nad hõikusid tervitusi roosidega kaetud sõidukite paraadile. (lk 75)

"Jõuluõhtu 1953", lk 47-75

Välislingid