Tommaso Campanella

Tommaso Campanella.

Tommaso Campanella (5. september 1568. Stilo, Kalaabria, Itaalia – 21. mai 1639, Pariis) oli Itaalia renessansiaegne filosoof, utopist, teoloog, astroloog ja luuletaja, üks utopistliku sotsialismi alusepanijatest.

"Päikeselinn"

Tsitaadid väljaandest: Tommaso Campanella, "Päikeselinn", tlk Kristiina Rebane, LR 15/2005.

• Solaarid ütlevad, et omand sünnib siis, kui iga mees koos naise ja lastega elab omaette, ja sellest saab alguse ka enesearmastus; varanduse ja tiitlite jahil, mida pojale pärandada, muutub julge mees avalikult röövijaks ja nadi mees ihnsaks ning silmakirjalikuks. Kui enesearmastusest võitu saadakse, jääb alles vaid kogukondlik ühtehoidmine. (lk 11)
• Ma usun, et kui meie preestritel ei oleks sugulasi ja sõpru ega auahnust tiitlite järele, seisaksid ka nemad vähem andunult oma huvide eest, elaksid pühamat elu ja oleksid teiste vastu heatahtlikumad. (lk 11)
• Sõpruse tugevust aga hinnatakse ennekõike lahingus, tõvevoodis ja teadmiste omandamisel, millistel puhkudel on hädasti vastastikust abi ja julgustamist tarvis. (lk 11)
• Kuna solaaride seas ei ole ei vargaid, mõrvareid, vägistajaid, verepilastajaid ega ka abielurikkujaid, kellesuguseid meie süüdi mõistame, siis mõistavad nemad hukka tänamatust või pahatahtlikkust, samamoodi kui teisele oma abi keelamist või valetamist, mis on nende arvates hullem veel kui katk, ja kurikaeltel, kes on säärastes eksimustes süüdi tunnistatud, ei lubata ilmuda ühisesse söögilauda ega ka vastassooga läbi käia, ja lisaks keelatakse veel teisedki auavaldused niikauaks, kui kohtunik vajalikuks peab ja karistus kantud. (lk 12)
• [Solaarid:] Meie leiame, et inimene, kes tunneb ühtainukest teadust, ei tunne hästi ei seda ega ka midagi muud, ja kes ainuüksi raamatutarkust tunneb, on tuim ja harimatu. (lk 14)
• Muud vaba aega Päikeselinnas ei tunta kui ainult seda, mis eneseharimisele pühendatakse: salgakaupa käiakse linnast väljas maal jooksmas, vibu ja arkebuusi laskmas, metsloomi küttidas, põllutööd tegemas ja taimi tundma õppimas, kord üks, siis teine salk. (lk 14)
• Mehed ja naised tegelevad mõlemad nii vaimu- kui ka käsitööga, ainult selle vahega, et mehed täidavad ülesandeid, mille tarvis rohkem pingutust ja liikumist vaja läheb, nagu kündmine, külvamine, saagikoristus ja lammaste karjatamine, seevastu kodulindude, viinamarjakoristuse, juustu valmistamise ja lüpsmise eest kannavad hoolt naised, nende õlgadel on ka linnalähedaste köögiviljaaedade hooldamine ja muud lihtsamad tegevused. Üleüldiselt need tööd, mida tehakse istudes ja püsti seistes, nagu kangakudumine, õmblemine, juukselõikus ja habemeajamine, ravimite valmistamine ja kõiksugu kehakatete valmistamine, on mõeldud naistele, välja arvatud sepatöö ja relvade valmistamine. Kui naisterahval on maalimise peale annet, ei keelata talle seda mitte. Mis muusikasse puutub, siis sellega tegelevad eranditult naised ja lapsed, sest neil kukub see meeldivamalt välja, kuid trompetit nad ei puhu ja trumme ei löö. Nemad valmistavad ka toitu ja katavad lauad, aga söögi ajal lauas teenimine on senikaua poiste ja tüdrukute ülesanne, kuni nad saavad kahekümneaastaseks. (lk 15)
• Ükski naisterahvas ei andu mehele enne, kui ta on üheksateist aastat vanaks saanud, ja ükski meesterahvas ei jätka sugu enne kahekümne esimest eluaastat, aga kui ta on kahvatu ja nõrguke, siis veelgi hiljem. Enne nimetatud aega on mõnel noormehel lubatud vahekorda astuda viljatu või lapseootel naisega, et keelatud suhteid ennetada, ja soojätkamise nõukogu auväärsed emandad ja isandad ajavad nimetatud asja joonde, kui Veenusest kimbutatu on saladuskatte all seesugust soovi avaldanud. Enne kui see aga teoks saab, kuulatakse ära nõukogu peamees, kes on suur tohter ja allub Armastusele. Kui aga kedagi tabatakse sodoomialt, langeb too suurde häbisse ja peab kaks päeva ringi käima, king kaela riputatud, märgiks, et on loomupärase seaduse vastu eksinud ja ilmakorra pahupidi pööranud, juhtub seda veel teinegi kord, on karistus juba suurem ja viimaseks karistuseks on surmaotsus. Aga noormeest, kes kahekümne esimese eluaastani vahekorrast hoidub, pärjatakse auavalduste ja ülistuslauludega. (lk 17)
• Kuna nii mehed kui ka naised on kehaliste harjutuste ajal muistsete kreeklaste kombel alasti, näevad kasvatajad varakult, kes on valmis sugu jätkama ja kes mitte ning kes omavahel kokku sobivad. Ja sellele vastavalt heidavad noored ühte igal kolmandal ööl, olles end enne korralikult puhtaks pesnud, ja ikka nii, et tugevad ja nägusad naised tugevate ja julgete meestega, paksud kõhnade ja kõhnad paksudega, et järelsugu kenasti tasakaalus oleks. (lk 17-18)
• Kindlaksmääratud õhtul teevad noored voodid lahti ja heidavad magama vastavalt emandatelt ja isandatelt saadud juhtnööridele. Aga vahekorda ei astuta enne, kui toit on korralikult ära seeditud ja palved toetud; lisaks on naistel kombeks imetleda suursuguste meeste rinnakujusid. Pärast minnakse akna juurde ja palutakse Jumalalt, et järelsugu saaks tubli ja tugev. Kuni ühteheitmiseni magatakse eraldi kambrites, misjärel teeb emand määratud hetkel mõlema kambri ukse lahti. Tolle hetke teevad kindlaks Astroloog ja Tohter, kes rihivad aega, mil Merkuur ja Veenus asuvad päikesest ida pool soodsates majades ja Jupiter, Saturn ning Marss moodustavad Merkuuri ja Veenusega positiivseid aspekte, nii nagu ka päike ja kuu, mille asukoht määrab tihti ära elujõu ja eluea pikkuse. Lisaks rihivad nad seda, et Neitsi oleks tõusul idahorisondil, ja nende jaoks on oluline, et Saturn ja Marss ei oleks nurgamajades, sest kõik neli nurka ning nende vastasseisud ja kvadraadid on kahjuliku mõjuga; nendest nurkadest lähtuvad elujõu ja saatuse allikad, mis omakorda sõltuvad sellest, millises suhtes on harmooniline tervik oma üksikute osadega. Neid huvitavad ainult positiivsed aspektid, kaaslastele nad tähelepanu ei pööra. (lk 18)
• Ametimehed, kes on kõik preestriseisuses, ja õpetlased ei või soojätkamisele asuda enne, kui on paljude päevade jooksul järginud arvukaid tingimusi ja kitsendusi, sest on tõsi, et seesinane, kes pühendab end mõttetegevusele, jätab unarusse oma loomaliku pooluse ja tal ei õnnestu oma vaimset võimekust järeltulijatele edasi anda, kuna mõtted sootuks teisi radu käivad kui soojätkamine, ja nii on hädised järglased kerged tulema. Sestap pöörataksegi säärastele meesterahvastele erilist tähelepanu ja valitakse neile elujõulised, südikad ja nägusad naisterahvad; rammukad ja elu täis meesterahvad pannakse aga paari tüsedate, vagade ja tasaste naisterahvastega. Solaarid ütlevad, et hea loomus, too voorustele nii viljakas pinnas, ei sõltu ainuüksi kasvatusest, ja et vooruslikku moraali on raske omaks võtta, kui selleks puuduvad loomupärased eeldused; ning loomupäraselt halvad inimesed teevad häid tegusid ainult hirmust seaduse ees, ja kui seadus kehtivuse kaotab, viivad nad kas avalikult või salaja riigi hukatusse. Sestap peabki peatähelepanu pöörama soojätkamisele ja hindama enam vanemate loomulikke omadusi kui kaasavara või petlikku suursugust päritolu. (lk 18-19)
• Inimesele ei panda nime juhuslikult, vaid Metafüüsik ise paneb selle roomlaste kombel mõne tunnusjoone järgi: nii antakse ühtedele nimeks Pulcher, teistele Naso, kolmandatele Pedutus, siis veel Torvus, Crassus jne; kui inimene on mõnel alal andekusega silma paistnud või sõjas kuulsust võitnud, antakse talle lisaks liignimi, näiteks Pictor Magnus, Aureus, Excellens, Validus, nii et täielik nimi oleks siis Crassus Aureus jne; kui ta mõne vapra teo korda saadab, siis kutsutakse teda näiteks Crassus Fortis, Astutus, Victor, Magnus, Maximus jne; kui tegemist on vallutusega, siis näiteks Africanus, Asianus,Tuscus jne; või Manfredus või Tortelius, kui ollakse jagu saadud sellenimelisest vaenlasest. Tähtis ametimees kinnitab need liignimed kõikide juuresolekul ja annab üle teole või saavutusele kohase pärja muusika ja kiiduavalduste saatel. Nende viimaste nimel riskitakse eluga, samal ajal kui kulda ja hõbedat hinnatakse vaid kui materjali, millest valm istada anumaid ja kaunistusi, mis on kõigile ühised. (lk 19-20)
• Platon ütles, et tuleb üle kavaldada mehed, kes endale teenimatult kauneid naisi ihkavad, ja korraldada liisuheitmine niimoodi, et liisk ainult väärika mehe peale langeks; aga Päikeselinnas pole tarvis pettusega inetutele meestele inetuid naisi sokutada, kuna seesuguseid nende hulgas polegi; kehalised harjutused annavad naistele terve jume ning tugevad ja sihvakad ihuliikmed, aga kenaduse all mõistetakse seal just rõõmsat meelt, reipust ning sihvakust. Sestap karistataksegi surmanuhtlusega naist, kes edevusest silmnägu võõpaks või kõrgeid kontsi kannaks või maani kleidiga ringi käiks, et oma jämedaid sääri varjata; aga neil polekski võimalik seda kõike teha, sest kust nad selliseid asju endale saaksidki? Nende arvates tuleb säärane häbiväärsus meie naiste jõudeelust, mis muudab nad kahvatuks ja äbarikuks, mida siis värvide ja kõrgete kontsade ja iluraviga varjatakse, rikkudes nii omaenese kui ka järeltulijate kehaehitust. Juhtub meesterahvas mõnesse naisterahvasse iseäranis kiindunud olema, võib ta armsamaga kõnelda, temale armupandiks lembeluuletusi, lillepärgi ja lehevanikuid saata. Aga kui nad koos sugu jätkama ei sobi, võivad nad isekeskis armurõõme nautida üksnes siis, kui naine on kas viljatu või lapseootel. Sestap on armastus nende vahel pigem sõprus kui kirglik lihahimu. (lk 20-21)
• Uhkust peetakse suureks patuks ja karistus on niisama raske kui tegu ise. Sestap ei peeta lauas, köögis või kusagil mujal teenimist alandavaks, vaid nimetatakse seda hoopis õppimiseks; ja solaaridel on kombeks öelda, et jalale on käimine niisama auväärne kui silmale vaatamine, ja nii on iga töö tegijale ühtviisi auväärne; orje ei peeta, kuna neile piisab omaenese tööjõust, ja seda on isegi rohkem kui küll. Aga meie kandis on asjalood teistsugused, sest Napoli kolmesaja tuhandest elanikust rügavad tööd teha vaevalt viiskümmend tuhat ja need rabavad kokkuvarisemiseni, samal ajal kui ülejäänud, kes jõude elavad, manduvad tegevusetusest, saamahimust, himurusest ja liigkasuvõtmisest ning laostavad teisi inimolendeid, hoides neid vaesuses või muutes nad enesest sõltuvaks ja oma pahede kaasosalisteks, mille tulemusel ühiskondlikud kohustused hoopistükkis unarusse jäävad jä ainult kuidagiviisi ning suure pingutusega tegeldakse põlluharimise, sõjateenistuse, kunstide ja käsitööga. Aga Päikeselinnas, kus kohustused, kunstid ja töö on kõigi vahel võrdselt ära jagatud, pole kellelgi tarvis töötada üle nelja tunni, ülejäänud aeg veedetakse mängides, vesteldes, lugedes, õpetades või jalutades, ja seda kõike tehakse suure rõõmuga. (lk 21)
• Solaarid leiavad, et suur vaesus teeb inimesed lurjusteks, kavalateks, varasteks, salalikkudeks, lindpriideks, valetajateks, valetunnistajateks jne, ülemäärane rikkus aga ülbeteks, uhketeks, rumalateks, reeturlikeks, hooplejateks, kes võtavad sõna siis, kui targem oleks suud pidada. Kogukondlik eluviis seevastu teeb kõik ühtaegu rikasteks ja vaesteks: rikasteks sellepärast, et neil kõik olemas on, ja vaesteks sellepärast, et neil mingit omandit ei ole. Sestap ei teeni mitte nemad asju, vaid asjad teenivad neid. Ja sedasama ülistavad nad ka kristlike tõekspidamiste ja apostlite elu puhul. (lk 22)
• Päikeselinn läkitab oma saadikud igasse ilmanurka teiste rahvaste kombeid kaema, et enda omasid üha täiustada; kui nad kord õpivad tundma ristiusu elavaid tõdesid, mida imed on kinnitanud, võtavad nad need kindlasti omaks, sest nad on väga vastuvõtliku meelega, Aga senikaua elavad nad looduse seadusi järgides ja ilma usu ilmutuseta nad kaugemale ei küündi. (lk 22-23)
• Surma ees solaarid hirmu ei tunne, kuna usuvad hinge surematusse ja sellesse, et pärast surma läheb igaüks kas heade või halbade hingede seltsi, nii nagu ta pälvinud on. Vaatamata sellele, et nad on pütagoorlastest braahmanite järeltulijad, ei usu nad hingede rändamisse, kui just Jumal ise nii ei otsusta. (lk 23-24)
• Kauplemisega suurt ei tegelda, aga raha väärtust tuntakse seal sellegipoolest ja münte vermitakse Päikeselinna saadikute tarvis, et nood saaksid toitu ja muud vajalikku muretseda, mida kodust on tülikas kaasa võtta; heal meelel võetakse vastu ka võõramaiseid kaupmehi, sest sel kombel vabanevad solaarid ülearusest kaubast, mille eest nad mitte raha ei taha, vaid eelistavad vahetuskaubana asju, millest neil puudus on. Päikeselinna lapsed, mitte aga täiskasvanud, naeravad, nähes, mida kõike on kaupmehed väikese tüki hõbeda eest nõus ära andma. (lk 29)
• Põlluharimine on suure au sees ja pole jalatäitki maad, mis vilja ei kannaks. Vastavalt tuultele ja taevatähtede soodsale seisule lähevad kõik pasunapuhumise ja trummipõrina saatel relvastatult linnast välja kündma, külvama, kõplama, vilja lõikama ja koristama ja viinamarju korjama, ja kogu töö tehakse osavalt ära mõne tunniga. Solaaridel on purjevankrid, mis tuule jõul edasi liiguvad, ja kui tuult ei ole, piisab ühestainsast loomast, kes tänu imeleidlikult ehitatud hammasrataste ülekandele veab kogu voori — milline tore vaatepilt —, ja relvastatud valvesalgad peavad kogu aeg põldude ümber vahti. Sõnnikut nad ei tarvita, põhjendades, et see mädandab seemneid ja lühendab nende eluiga, niisama kui kunstlikult, mitte loomulikult, kaunid naised annavad hädist ihuvilja. (lk 29)
• Päikeselinnas süüakse liha, võid, mett, juustu, datleid ja mitmesugust rohelist, ja alguses ei tahtnud nad tappa loomi, pidades seda julmaks, aga endale aru andes, et niisama julm on tappa taimi (kellel ju samuti on tajud) ja et neil säärasel puhul tuleb näljasurma surra, otsustasid solaarid, et madalamad olendid on loodud kõrgemate tarvis, ja nüüd nad söövadki kõike. (lk 31)
• Nad ei põe podagrat ei kätes ega jalgades, samuti ei esine neil katarre, ishiast, koolikuid ega kõhupuhitust, kuna kõikide nende haiguste algpõhjuseks on tihedate aurude ja kehamahlade liikumine ülespoole ja nende liigne kogunemine, mida solaarid kehaliste harjutustega osavalt väldivad. Sestap peavad nad häbiväärseks ka sülitamist, öeldes, et selle põhjuseks on kehaline passiivsus, laiskus ja õgardlus. Suurema tõenäosusega kannatavad nad põletike ja kuivade spasmide käes, mida ravitakse vannide ja korraliku toiduga. Tiisikuse palavikku ravivad nad mageda vee vannide ja piimatoitudega, kergete harjutuste ja maaõhus viibimisega. Suguhaigused neid ei kimbuta, kuna nad pesevad end tihti veini ja aromaatsete õlidega, lisaks aitab higistamine eemaldada kahjulikke aure, mis mürgitavad verd ja luuüdi. Samuti ei ole neil kopsutiisikust, kuna nad väldivad liigset kehamahlade kogunemist rinda, ega astmat, mida põhjustavad rasked kehamahlad. Kõrget palavikku ravivad nad värske veega ja lühiajalisi palavikke lõhnade, rasvaste puljongite ja kosutava puhkusega, muusika ja rõõmsa meelega, kolmanda päeva palavikku ravivad solaarid aadrilaskmise ja rabarberi või millegi sarnasetoimelisega, juues lisaks lahtistava toimega ja happerikaste juurte tõmmiseid. Lahtistavaid ravimeid pruugitakse harva. Neljanda päeva palavikust on kerge jagu saada ehmatusega ja taimedega, mis on kas kehamahladega sarnased või siis neile vastandlikud, ja minulegi avaldati nende toimimise imelisi saladusi. Pikaajalisse palavikku suhtutakse suure tõsidusega, selle ravimisel pannakse tähele tähti ja taimi, ning pöördutakse abipalvetega Jumala poole. Viis, kaheksa ja seitse päeva kestvaid palavikke tuleb raskete kehamahlade puudumisel harva ette. Vana kombe kohaselt võtavad nad vanne ja kasutavad õlisid ja nad on lisaks avastanud palju saladusi, et olla puhas, terve ja rõõmsa meelega. Nendesamade ja veel teistegi abinõudega püütakse hoiduda pühast haigusest epilepsiast, mille all nad sageli kannatavad.

HOSPITALIIT: See on märk suurest tarkusest, kuna selle haiguse all kannatasid ka Herkules, Sokrates, Muhamed, Duns Scotus ja Kallimachos. (lk 32-33)

• Toitude maitsestamisel ei ole neil võrdset: tarvitatakse muskaatõit, mett, võid ja ohtralt maitseaineid, mis on väga suupärased. Ei pruugita ei külmi jooke, mida napollased armastavad, ega ka kuumi jooke, mis hiinlaste juures on suures hinnas, kuna solaaridel pole hirmu raskete kehamahlade ees, ja eelistatakse hoopis vee loomulikku soojust. Suvel või ka väsimuse korral vürtsitatakse vett purustatud küüslaugu, äädika, metsiku tüümiani, piparmündi ja basiilikuga, ja kuna neid kasutatakse mõõdukalt, pole karta, et nad tekitaksid ülemäärast soojust. (lk 33-34)
• Ohverdamine toimub aga nii, et Päike küsib inimestelt, kes on valmis end kaaslaste eest ohvriks tooma, ja seejärel üks, kes on erakordse headusega õnnistatud, ohverdab enda. Vaimulik paneb ta lebama laua peale, mille külge kinnitatud neli köit on tõmmatud kuplis paiknevale neljale plokirattale, ja pärast seda, kui Jumalal on palutud see õilis ja vabatahtlik inimohver (mitte sunniviisiline loomohver, nagu see on kombeks paganatel) vastu võtta, tõmmatakse ta üles väikese kupli kohale, kus ta palvete lugemisele pühendub ja paastub niikaua, kuni linn on pattudest puhas. Oma palvete ja paastumisega palub ta Jumalat, et see tema vabatahtliku ohvri vastu võtaks, ja kui sellisel moel Jumala viha kahekümne või kolmekümne päeva pärast vaibunud on, lastakse ohver alla väljapoole templit ning temast saab preester, keda elu lõpuni armastatakse ja austatakse, kuna ta ju valmis oli oma elu teiste eest ohvriks tooma, aga Jumal ise tema surma ei soovinud. (lk 37-38)