Triin Talk

Triin Talk (sündinud 12. juulil 1985) on Eesti kirjanik ja muinsuskaitsja.

"Auhind õigesti elatud elu eest"

Triin Talk, "Auhind õigesti elatud elu eest", 2022.

Näiteks pole mingi ime kuulda looduskaitsja suust sellist juttu, et hüdroelektrijaamu ei ole vaja, sest neid on nii vähe ja need ei panusta energiatootmisse eriti palju. Taimede puhul pole miskipärast küsimustki: kui mõne liigi esindajaid on hästi vähe, on just neid väljasuremisohus haruldusi tarvis iga hinnaga alles hoida. Samuti pole mingi probleem keelata ära sajandeid kestnud tegevuse jätkamine: mis siis, et vesiveski on sajandeid selles kohas olnud – enam ei tohi, sest et nüüd on uued määrused. Aga kui on tarvis 25 aastat vana planeeringu järgi ehitama hakata ja meie meelest ei peaks enam samal jubedust lubama, nagu 1990ndatel segastel asjaoludel mõeldavaks peeti, siis oleme hakanud järsku jonnima ja ei tea ise ka, mida tahame. (lk 150)
Vorsti ja riigi tegemist ei ole hea liiga lähedalt näha, süda võib pahaks minna. Ainult siis, kui tegija on keegi teine ja sellest on möödunud juba mõni aeg, tundub valmisprodukt kuidagi vähem rõve, rohkem loogiline ja legitiimne. (lk 150)
20 aasta tagused dokumendid tunduvad kuidagi palju rohkem päris. Neil on vanaaegsed templid all ja kollakas-pruunikas ajalooraamistus ümber. Sellele, millise kiiruga ja millise info pealt neid toona vorbiti, on parem mitte mõelda. Tänapäeval on raske uskuda, kuidas üleüldse suudeti midagi ära teha, kui kogu asutuse peale oli üks auto ja internetiühenduseta arvuti, maa ja majad olid massiliselt eikellegi omad ja kõige täpsemad maakaardid olid tudengite käsitsi joonistatud skeemid. Nüüd on need kollakad templitega paberid vankumatu ajalugu, arhiveeritud ja digiteeritud. Nende paberitega paika pandu muutmiseks tuleb kirjutada mitme suurusjärgu võrra keerukamaid dokumente ja keerutada digidokke aastate kaupa mööda kooskõlastusringe.

Liiga lähedalt vaadates on kõik asjad peamiselt tühjusest koosnev kaootiliselt ringitõmblev sigrimigri – nii ka riik. (lk 150–151)

Enamikule küsimustele, mida mulle saadetakse, oleks võimalik leida vastus guugeldades või otsides avalikest registritest. Aga ega e-riik siis ainult seda tähenda, et kodanikud saavad mugavalt internetist info kätte ja toimingud tehtud. Kaabli teises otsas istujale on e-riik justkui mingi arvutimäng, kus inimesed pommitavad küsimuste ja ettepanekutega ja riigi ehk iga riigiametniku asi on need tähtaja jooksul tagasi või edasi põrgatada. (lk 151)
Paberkirjade ajastul oli inimestel võimalik enne kirja saatmiseni jõudmist mitu korda küsimuse vastu huvi kaotada või kirjutamise osas ümber mõelda: otsides korralikku paberit ja kirjapulka, avastades, et mitu totakat kirjaviga on sisse sattunud ja kogu kiri tuleb uuesti ümber kirjutada, ümbrikku ja marki otsides, neid ostma minnes, nähes, et kioskis müüakse ka õlut ja ostes oma kaasavõetud kopikate eest hoopis seda.

E-riigis on aga imelihtne: küsimus tuleb pühapäeval vanalinnas jalutades pähe, paned selle paari minutiga kirja, saadad ühe klikiga teele ja ongi tehtud. Kaabli teises otsas on aga sekretär, kes peab selle esmaspäeva hommikul registreerima ja ametnikule vastamiseks suunama. See, kes vastama peab, laseb sellest koosoleku ajal silmad diagonaalis üle, ning kui tegu ei ole väga põletava küsimusega, paneb sellele lipukese külge ja jätab nädala lõpupoole tegelemiseks. (lk 152)

Aga ametnik ei ole ka sünnipäevadel kaitstud – ikka tuleb keegi süüdistama, et riik on liiga nõudlik või liiga hambutu, inimeste eraellu sekkuv või nende probleemide suhtes ükskõikne, maksumaksja raha tuulde loopiv või toetustega koonerdav. Muinsuskaitseametniku peosõim algab tavaliselt kurtmisest, et amet on liiga piirav, ja jõuab paari lausega vastupidise süüdistuseni, et rangust ei ole veel piisavalt.

Ah muinsuskaitses töötad, jah, ma tean küll teid, te olete need, kes ei luba mitte midagi teha, on ju. Võtate igasugused sarad kaitse alla ja siis need muudkui seisavad tühjalt ja lagunevad. Üldsegi te ei tohiks lasta majadel niimoodi tühjalt seista, riik peaks sellised majad kohe sundvõõrandama.

Ühel peol valetasin, et töötan Keskkonnaametis – lihtsalt eksperimendi mõttes, et kuidas neid siis sõimatakse. Skeem oli üsna sama. Kõigepealt süüdistati selles, et ma ei lase inimestel oma maad normaalselt majandada, ja paari minuti pärast, et luban valimatult kõik metsad maha raiuda ja ristipuudest WC-paberit teha.

Nii naljakas ja kurb hakkas. (lk 153)

Ametnikuna on õige turvalisem pugeda pärast tööd kolleegidega mõne baari kõige pimedamasse nurka ja lõbustada üksteist nädala kõige jaburamate kirjade ümberjutustamisega. Siis on korraks tunne, et ma pole päris üksi selle igast suunast ründava kodanikearmee vastu. Nemad räägivad kogu aeg, kuidas nad ametnikearmeega võitlevad, miks siis meie ei peaks nii ütlema. Ja rindejoon meie ja nende vahele ongi tõmmatud: e-kirja-pommid lendavad vihinal ühest kaevikust teise, üle lahinguvälja kajab ajakirjanike ja juristide täägitärin.

Kodusõjas surma ei saa, aga kas me sellist Eestit tahtsime? (lk 153–154)

Kõige riigimehelikuni tegu on jätta riik rahule, kui pole just midagi väga olulist küsida või teatada. Muidugi on igati tervitatav oma õiguste ja huvide eest seista ja vastu vaielda, kui see on vajalik ja võimalik. Aga milleks saata mitu aastat pärast kehtestamist kümne küsimusega teabenõue, et miks te sellise planeeringu kooskõlastasite. Kust ma tean, mina käisin siis alles koolis ja sellel toolil istus keegi teine, kes pani miskipärast templi peale. On jah imelik, aga mis ma nüüd siis teha saan? Kulutan kümnendiku oma töönädalast planeeringuga tutvudes, vanu protokolle lapates ja kokku kirjutades põhjendusi, miks seda aktsepteeritavaks võidi pidada. Samal ajal on mul avamata terve hunnik projekte ja planeeringuid, mis tulevad läbivaatamisele järgmises komisjonis. (lk 154)
Ühel õhtul arvutasin kokku, et olin päeva jooksul andnud heakskiidu üle 3000 leheküljele dokumentidele. Lugesin läbi heal juhul ühe sajandiku sellest. Teisiti ei olekski võimalik. Lõppude lõpuks toimib kogu süsteem usaldusel, et need, kes on töö kokku pannud, on asja üldjoontes läbi mõelnud. Riigikogu liikmed ei loe samuti kõiki seaduseelnõude tekste algusest lõpuni läbi, ega õppejõud tudengite töid. Olulised on sissejuhatus ja lõppsõna, vahele võib kirjutada mida iganes. Ma panin muide keset oma bakatööd pool lehekülge täiesti asjassepuutumatut teksti oma toonasest päevikust, lihtsalt nalja pärast. Keegi ei pannud tähele – kes see ikka jaksab kogu seda kevadist koolitööde hunnikut otsast otsani läbi lugeda.. (lk 154–155)
Aga tuleb tunnistada – ametnikutoolil pole viga. See pole pehme ja vormitu nagu diivan kodus, kus oma kunagise lilla siilipeaga autoportree all lösutades hakkab aeg venima nagu tatt. Tool on piisavalt ebamugav, et mitte tukkuma jääda, ja seda saab kergesti pöörata selles suunas, kuhu ise tahan. Aeg-ajalt hakkab see nii kiiresti keerlema, et pea hakkab ringi käima, aga vahel on võimalik ka pidurit tõmmata, jätta kõik selja taha ja kaduda mõneks päevaks konverentsile või välislähetusse. (lk 155)
Tööreisid on puhkamiseks palju etemad kui päris reisid. Tööreisil olles ei teki seda ärevustunnet mis puhkusereisil, et tea kas oli nüüd ikka õige otsus oma aasta kõige pikem puhkus ja pool palka just selle sõidu peale kulutada. Puhkusereisil olen suure osa ajast ikka töistes mõtetes, kuna pidevalt on vaateväljas ülerestaureeritud lossid ja lootusetult lagunenud lobudikud. Kultuuriturism ei ole muinsuskaitsemullist väljamurdmiseks just kuigi tõhus meede. Aitavad ainult lugemine ja joomine. (lk 156)
Mu ema käis 1989. aastal turismireisiga Berliinis, aga ei läinud vastlangenud müüri vaatamagi, lääne poolele lipsamil sest rääkimata. Tema ainus missioon oli vahetada kaasavõetud viinapudelid valuutaks, et hankida lastekingad ja kohvimasin. Ma ei saanud varem aru, kuidas on võimalik absoluutselt mitte huvituda enda ümber toimuvatest murrangulistest ajalsündmustest ja valida rahulikult lastekingi äsja langenud Berliini müürist paari sammu kaugusel. Maidan näitas mulle koha kätte – ka mind ei huvita tegelikult suur ajalugu, olen üksi anonüümsest rahvamassist, kes jääb kõrvaltvaatajaks, kui suurmehed suuri otsuseid teevad ja kangelased hukkuvad. (lk 156)
Aga reisil lugemine või tegelikult ükskõik mille tegemine on teistmoodi kui kodus – puhkuseajal on erilisuse presumptsioon. Iga õhtusöök reisil peab olema meeldejääv sündmus, sellest tehakse pilte ja need postitatakse Facebooki. Reisil tuleb ohjeldamatult rääkida, juua ja tantsida poolvõõraste inimesega, kellega edasine suhtlus piirdub üksteise reisipiltide laikimisega. Kui mõnel õhtul tahaks pidutsemise asemel omaette toas istuda, nagu tavaelus täiesti normaalne, siis küsitakse, mis viga, kas oled tõbiseks jäänud?

Tööreisidel seevastu nautimis- ja puhkamiskohustust ei ole. Seetõttu võib täiesti vabana maailma peal laiali olemise tunne tulla peale palju kergemini kui puhkusereisil. Ja kui ka ei tule, pole selle pärast kahju, sest ega puhkama polegi tuldud. Tuldud on konverentsile, tuldud on koosolekule. (lk 157)

On ootamatu boonus, et hotelli taga on aurava türkiissinise veega välibassein, mis lõhnab nagu see lahesopp vulkaani jalamil, kus vastu kõiki ootusi ärkas kõige esimene elu, ja läbi suurlinnasumina huikavad tundmatud troopilised linnud, kelle hääl on täpselt nagu nendel lendavatel dinosaurustel.

Hiiglaslike nahkjate lehtedega puud, sõnajalapuhmad ja ronitaimed piiravad basseini igast küljest, heidavad sellesse oma seemet ja huumust tekitavat koorepudi, ähvardades ruumi endale tagasi vallutada, niipea kui hotellitöötajatel jääb paar kuud bassein puhastamata ja oksad kärpimata. Troopikas on nii teistmoodi loodus ja aeg kui Eestis, kus kiviklibustel loopealsetel on ikka veel näha teise maailmasõja roomikujäljed ja mürsulehtrid. Põhjamaine loodus ei andesta ega unusta, tal võtab aastasadu, et asjadest üle saada. Võib-olla sealt ka inimeste pikaldasus.

Aeg selliste asjade peale mõtlemiseks ongi puhkus. (lk 157158)

Ime, et keegi üldse kontorites käib, kui on võimalus käia lähetustes, puhata tööajast, reisida argipäeva arvel. Süüa hotellirestorani švammilaadset kandilist omletti ja täiuslikult ümmargusi pannkooke, juua basseini sillerdavas vees varbaid leotades kokteile ja tunda end kõikvõimsa maailmavallutajana, olles suutnud täitsa iseseisvalt metrooga võõra suurlinna teise otsa orienteeruda, lihtsalt et näha, mis seal on. (lk 158)
Rahvusvahelistel üritustel pole kunagi kuigi oluline, mida oma ettekandes öelda. Kuna neid on järjest kümneid, ei jaa sisu niikuinii kellelegi meelde. Vaja on rääkida võimalikult lihtsalt ja selgelt, et ka Lähis-Ida ja Lõuna-Euroopa omad aru saaksid, ja näidata efektseid pilte. Kunagi ei tule kahjuks alustada maailmakaardil Eesti asukoha ära näitamisega, et publik ei peaks minema telefonidesse guugeldama. (lk 158–159)
Alati on kuidagi piinlik vaadata, kui mõni püüdlik noor konverentsiesineja püüab oma 20 minuti sisse pressida lehekülgede viisi tihedat teksti ja loetamatuid graafikuid. Kuna materjali on palju, hakkab ta puterdama nii kiiresti, et kuulajad ei saa mitte midagi aru, ja lõpuks klikib esitluse tagumise poole vaikides ja varvasteni punastades läbi, moderaator kõrval juba järgmist esinejat lavale kutsumas.

Veel piinlikum on vaadata, kui esindusisikuks on saadetud mingi asutuse juhtivtöötaja, kes keelt ei oska ja ilmselt ka teemat ei valda, kuna selgelt on tema perfektses inglise keeles koostatud ja imeilusaks kujundatud ettekande teinud valmis keegi teine. Võimalik, et selle koostamine anti tööülesandeks lausa tervele töögrupile – keegi on ehk kokku pannud sisu, keegi teine tõlkinud selle inglise keelde ja keegi kolmas kujundanud ideaalse Powerpointi, iga pildi all harvaesinevalt korrektsed viited autoriõigustele. Juhtivtöötaja veerib vaevaliselt oma ettekannet, millest ta ise midagi aru ei saa, pooli sõnu täiesti valesti hääldades. Vahepeal ei viitsi isegi veerida, ütleb, et lugege ise, mul on siin kõik kirja pandud.

Sellised ettekanded on piinlikud ja kohutavalt tüütud, aga samas ka kuidagi lohutavad – mõtleks, ka nende siinoleku maksab keegi teine kinni ja nad ei tee ju absoluutselt mitte midagi kasulikku, vaid tekitavad ainult piinlikkust ja tüdimust. Ega minagi siin mingi revolutsioonilise ideega maailma liiguta, aga no vähemalt ma ei puterda ega veeri nagu mingisugune kõnepuudega kuueaastane. (lk 159)

Huvitav, kas ka teised konverentsil osalejad peavad rahva raha eest puhkamist endale kuidagi välja vabandama? Kas ka teised saavad aru, kui ääretult privilegeeritud me kõik selles konverentsisaalis oleme: tööajast troopilisel reisil, isetäituvad vaagnad laudadel, hobusteta vanker ukse ees, raudlinnud meid peagi pilvede kohale tõstmas, et saaksime veini ja filmide õnnelikus uimas sõita koju teise maailma otsa sada korda kiiremini, kui veel hetk tagasi võimalik oli. Vaevalt – me kipume ära tundma ikka ainult seda ebaõiglust, mis on meie kahjuks, mitte kasuks.

Oo õudu, kui kohutavalt ebamugav on pesta hambaid avalikus WC-s ja tukkuda lennujaama klaustrofoobses magamiskapis, mõtlen korraks 21. sajandi ärahellitatud lapsena. Esiema Elfriide ei saanud kordagi tunda selliseid mugavusi nagu kraanist voolav vesi või päris oma magamisase, meenub samas. Ajastute ebaõiglust mäletada on nii lohutav ja õudne. (lk 160)

Ka tööl käib enamik arutelusid tegelikult õigluse üle, kuigi seda niimoodi ei nimetata. Kui üks maja on madalam kui teine, on omanikul põhjust nõuda lisakorrust, et saada naabriga võrdseks. Aga kui üks tohtis korruse peale ehitada, miks siis teine ei peaks sama palju juurde saama? Kas õiglus oleks lubada igale majale võrdne arv korruseid peale ehitada? Või kasvatada kõik hooned ühekõrguseks, et linn oleks pealt ilusti ühtlane, nagul lauaga löödud? (lk 160)
Mõni arvab, et kui ta maja on Nõukogude ajal kaitse alla võetud, siis on see suur ebaõiglus, mida Eesti Vabariik peaks hüvitama. Aga kui mitu korda rohkem peaks sel juhul andma hüvitist perele, kellele midagi ei tagastatudki, vaid kunagine esivanemate talu lammutati vahepeal maha ja ehitati rida hruštšovkasid peale? Kui palju ja kellele peaksid sellise teoreetilisem ruumiõigluse olukorras tasuma kompensatsiooni need, kes on saanud võrreldes teistega ebaõiglaselt suure ehitusõiguse, näiteks kõrghoonete ehitamise võimaluse? (lk 161)
Kust ma üldse võtan, et mingi ehitusõigus on ebaõiglaselt suur, kui mingit õiglase ehitusõiguse standardit ei ole? Aga mis need arendajad siis tulevad alati jutuga, et uusi ruutmeetreid on juurde vaja, kui niipalju vanu tuleb restaureerida, muidu ei tasu ehitamine ära – justkui planeerimine oleks mingi vanade ja uute ruutmeetrite kauplemise turg. (lk 161)
Miskipärast on meil eeldus, et õiglus peab valitsema ajateljel horisontaalis: järeltulijatel on tingimusteta õigus kõikide oma esivanemate varale, isegi kui me neid kunagi ei tundnud ega nende heaks midagi teinud. Vertikaalne ebaõiglus on aga miskipärast OK: eakaaslastega peabki nii olema, et muist mattuvad pärast keskkooli õppe- ja kinnisvaralaenudesse, teised aga saavad samad asjad kätte laenudeta, täitsa muidu.

Mõnel on kuidagiviisi õnnestunud enda kätte koondada terve hunnik maid ja maju, kuigi me kõik alustasime 1992. aastal 150 krooni ja ähmase lootusega, et äkki sõda ei tule ja õnnestub ellu jääda, kuigi maa oli võõraid sõdureid ja tanke täis. Laias plaanis vedas meil kõigil hullupööra, sõda ei tulnud ja kõik jäidki ellu. Erastamisloteriil vedas aga mõnel mõõtmatult palju rohkem kui teisel.

Üks sai maja Toompeal, teine kuskil nimetus kohas raudtee ääres; ühe kinnisvara väärtust saab arvestada miljonites, teise oma tuteb mingeid hüvitisi saamata raudtee kaitsevööndist lammutada. Need, kes said rohkem, üürivad nüüd neile, kellel ei ole – saades veel rikkamaks, tehes teisi veel vaesemaks.

Kuigi olen ise pigem võitjate poolel, tekitab see kõikehõlmav ebaõiglus minus siiski aeg-ajalt jõuetut kurbust. Ja natuke naljakas hakkab alati, kui keegi tuleb minu käest mingisugust müütilist kinnisvaraõiglust otsima, üritades kaubelda vanu ruutmeetreid uute vastu või nõudes mingit kompensatsiooni ebaõiglaste piirangute eest.

Aga minu esiisade talu on veetud vabaõhumuuseumi, andke mulle igavene muuseumi priipääse ja kott lehmakommi!

Mingisugust õiglust ei ole olemas. Deal with it. (lk 162–163)

Kui keegi parajasti ei sure ega sünni (ei, ikka veel mitte), on kogu mu mõtteruumi okupeerinud teiste inimeste ja nende majade probleemid. Mida aeg edasi, seda sügavamalt nad mind endasse mässivad – kõik need õnnetud lood lagunemisest ja vaesusest, jõuetusest, pahatahtlikkusest ja rumalusest. Võin ju üritada neile majadele õnnelikke lõppe ette kirjutada, aga kuna need ei ole minu lood, pole pastakas tegelikult minu käes.

Oma aja ja aju kulutamise eest teiste inimeste probleemide peale saan rahapalka. Nn on kombeks juba mitu põlve, tervelt silmapilgu jagu kogu inimkonna ajaloos; minu suguvõsas alates esiema Elfriedest, kes käis oma seitsme lapse kõrvalt sitsivabrikus tööl. Enne seda ei olnud ühelgi mu esivanemal töökohta ega rahapalka. (lk 164)

Isegi kui ma väga-väga pingutan, ei suuda ma tegelikult ette kujutada ilma palgatööta inimühiskonda. Nii palju siis ajalootajust. (lk 165)
Rahapalk on suurepärane leiutis, ilma milleta tuleks elada sõna otseses mõttes peost suhu: süüa talv läbi ainult seda, mis sügisel oma maalapikeselt õnnestus kokku kraapida, ja surra nälga, kui juhtusid olema kehvad ilmad.

Aga rahapalk on ka sõltuvus, igakuine harjumus saada natuke rikkamaks, osta natuke rohkem ja paremaid ebavajalikke asju.

Töötan, et tarbida, ja tarbin, et töötada. Järjekordset uut jakki ja kontskingi on vaja ainult selleks, et kontoris normaalne välja näha – kui ma elaks maal, piisaks mu olemasolevatest riietest ilmselt elu lõpuni. Vanasti olevat naistel olnud elu jooksul ainult paar-kolm undrukut, ega siis tänapäevalgi tingimata rohkem olema ei peaks, kui augud ära lappida ja mõne plekiga leppida. Uued pintsakud ja paikamata seelikud peavad olema ainult siis, kui töötad kesklinnas ja ümberringi on kõik ilusate puhaste riietega linnainimesed. (lk 165)

Spordiklubi on vajalik kuluartikkel samuti ainult selle kontoritöö tõttu – pikalt istumise tasakaalustamiseks, selja sirgu venitamiseks. Enne kontoritöö väljamõtlemist ei käinud ükski normaalne inimene trennis, ainult sportlased. (lk 165)
Nüüd elame isaga ühes väikses külas Saaremaal, mille nime pole mõtet kirjagi panna, sest see ei ütle niikuinn mitte kellelegi mitte midagi. Meist ühel pool elab suviti üks režissöör, kes filmib küla vahel sõnnikuhunnikuid ja koeralaipasid. Teisel pool on freespalkidest putka, kus üks soome vanapaar aeg-ajalt joomas käib. Kolmas naaber on talumees, kes käis isaga aastaid kohut üle tema karjamaa mineva tee kasutusõiguse pärast. Tema lauda taga on küla kõige ilgemad sõnnikuhunnikud, need on mitme tuntud Eesti filmi sisse pandud.

Neljas naaber on meri – soolane, mudane, kivine. Tema on naabritest kõige mõistlikum, temaga saab vahel täitsa asjalikku juttu ajada. (lk 171)

Aga ka alandamine, nagu iga inimestevaheline suhe, vajab kahte osapoolt. Kui mina ei alandu, ei saa tema mind alandada. (lk 176)
Tubli inimene istutaks oma aeda noored õunapuud, mina otsin metsast sõjaeelseid talukohti ja korjan õunu nende metsistunud aedadest. Nendes õuntes on mingi kibemagus hääbumise ja väljasuremise maitse, mis sobib meie praeguse eluga majas, mille isa lasi ehitada vanal heal tervise ja tugevuse ajastul, et tulevikus hoovi peal kõik suguvõsa jaanituled pidada ja õue all lahesopis lapselapsi ujuma õpetada. Ootamatult sai sellest hoopis tema hooldekodu ja minust hooldaja, kes elu edasi viimise asemel aitab seda enam-vähem väärikalt lõpetada. (lk 177)
Meie elu on nagu paarsada aastat pärast Rooma impeeriumi langemist selle varemete vahel: murenevate marmorsammaste vahele on tõmmatud pesunöörid, templites hoitakse kitsi ja sõnnikut. Kunagine edukus on taustaks praegusele viletsusele, meenutades iga päev, kui kõrgelt me oleme kukkunud. Aga midagi on selles kukkumises ka mõnusat ja kerget – see on vabalangus, loobumine püüdlemisest, vabanemine vajadustest. (lk 177)
Aegagi on ülearu. Aeg on lõputu, kui kõndida vaikiva, aeglaselt lonkava isaga mere äärde vaatama, kas haakrikku on tulnud. Kui on, tõstame mere toodud palgid ja euroalused kivide najale ja jätame paariks kuuks kuivama, siis on kergem koju ära vedada. Paar kuud pole aja lõputuses midagi, ega siis kõike pea kohe saama. Haakrik on sajanditevanuse kirjutamata seaduse järgi leidja oma, ilusasti kivide peale tõstetud palke teised tavaliselt ära ei võta. Haakriku hind ei ole töö ega raha, see on ootamine. Meri toob, tuul kuivatab, inimene peab ainult ootama ning küttepuud ja aiapostid ongi olemas.

Aeg on tardunud haakriku mustavatesse aastaringidesse, kust kevadine pehme, kiirelt kasvanud kude on välja uhutud. Jäänud on sügisene kuiv ja kange puit, milles mustavad tühjusetriibud nagu kortsud muldvana inimese näos. (lk 179)

Aeg kaob, kui ronida mõne metsakasvanud õunapuu otsa ja kujutleda, kuidas siin mitte väga ammu lootusrikkalt muru niideti, lilli istutati ja õunapuude vesivõsusid ära lõigati. Igal kevadel kiirustades, et jõuaks enne, kui teised talutööd peale tulevad. Kiire sai kiiresti mööda, nüüd on metsal aega küll, et inimeste töö jälgi kustutada. Kunagise elumaja vundamendikivide vahel kasvavad hiiglaslikud metsmaasikad, justkui irvitades inimeste üle, kes siin omal ajal elasid ja maasikate kasvatamiseks palehigis peenraid kaevasid.

Enam ei ole aega, sest pole töid, mis aja ära tükeldaksid ja tükid omavahel üheks suureks plaanide, püüdluste ja murede puntraks kokku pressiksid. Need surusid varem igast küljest peale, nõudsid pidevalt tähelepanu ja tegelemist: enne järgmise koosoleku algust, homme, aasta lõpuks. Nende ühtlane surve hoidis alati püsti, pinges ja liikvel, nagu seisaks hästi täis trammis. Polnud võimalik kuhugi kukkuda ega millestki maha jääda. Aeg oli tihe, trügimist täis.

Töötus seevastu on vaakum. Õhurõhu ja ajata tühjus, hulluksajav vabadus teha mida iganes või absoluutselt mitte midagi. (lk 180)

Igaüks mõtleb oma tõö ise välja, matab end sellesse, saab selle osaks.

Peale palgatöö saab oma tööks muuta mis tahes muu tegevuse, mõeldes selle enda jaoks kohustuslikuks, jagades selle ülesanneteks, rabeledes pidevalt nende täitmise nimel ja tundes end süüdi, kui paar päeva ei viitsi.

Töö pole ametijuhendi täitmine, see on meeleseisund.

Tasu selgub hiljem. (lk 180–181)

Maal elades saab oma tööks võtta näiteks ühe väikse maalapi ilusaks ja viljakandvaks muutmise. Sattudes kellegi hoolitsetud aeda, võid olla kindel, et omanik näeb selles vaid täitmata tööülesannete nimekirja: muru on vaja niita, trimmerdada ja kokku riisuda, umbrohi välja tõmmata, sipelgad mürgitada, peenraääred kivikestega ääristada, oksad kärpida ja juured väetada. Marjad on vaja ära korjata ja keeta moosiks, mis läheb keldris seistes hallitama ja tuleb komposti visata, et järgmisel aastal saaks neidsamu marjapõõsaid väetada ja jälle liiga palju moosi teha. Looduse ringkäik missugune!

See väike lapike oma kätega taltsutatud loodust, mida oled eluaeg nutnud ja väetanud, kust võililli välja koukinud ja teistsuguseid lilli asemele istutanud, kasvab umbrohtu paari aasta jooksul pärast su surma ja sellest ei jää järele absoluutselt mitte midagi peale paari ülekasvanud õunapuu ja sireli keset metsa. Selliseid vanu talukohti on metsa vahel palju. Sellistes kohtades on tunne, et inimelul ei ole üldse mitte mingisugust tähtsust ja ma võiks samahästi siinsamas pehmesse samblasse pikali heita ja mulla alla vajuda nagu kõik need nimetud inimesed, kes siin kunagi elasid, nutsid ja surid. (lk 181)

Kehahooldus on raske töö: iga päev tuleb teha kümme harjutust kõhu lamedaks ja tagumiku ümaraks saamiseks, alustada päeva ergutava smuutiga ja lõpetada rahustava taimeteega, vahepeal tuleb teha kümme tuhat sammu, tund aega joogat ja viibida kolm tundi värskes õhus. Süüa ei tohi enne ega pärast trenni, pärast kella kuut õhtul ega kolm tundi enne magamaminekut. Aga samas on vaja süüa neli söögikorda päevas ja valmistada need algusest lõpuni ise, sest ainult nii võib kindel olla, mitu kalorit toidu sisse läks. Ka magamine võib olla iluprotseduur: silmade alla tekkivate kottide profülaktiline ravi, kohustuslik kaheksatunnine paus oma keha treenimises, toitlustamises ja erinevate kosmeetikatoodete abil ilustamises, et mitte väsinud välja näha.

Kui söömine, kõndimine ja hingamine on vahendid ilus olemiseks, mitte kuhugi jõudmiseks või millegi ära tegemiseks, siis ilus olemine ongi töö.

Keha on tempel, milles nunna pühendumusega kummardada oma ilu ja tervist, kuni need ükskord vältimatult otsa saavad. Ja mis siis saab? (lk 183)

Kellele keha-tempel lunastust ei paku, võib oma elutöö leida ka kodu-kindluses. Samaselt aiamaa või kehaga annab kodu eest hoolitsemine lõputult võimalusi endale tööülesandeid välja mõelda, luua oma reeglitega riik riigis, olla selle seadusandja ja täideviija, politseinik ja prokurör. Kodude seadused on täiesti unikaalsed ja arusaamatud – ära kunagi arva, et kui oskad oma kodus teha lihtsaid igapäevaseid asju, nagu nõusid pesta või kohvi keeta, oskad seda ka kellegi teise kodus. (lk 183)
Ja samas nad imestavad, kuidas saavad erinevad ametnikud sarnases olukorras erinevaid otsuseid teha. Mitte et see kuidagi õige või hea oleks, et iga omavalitsus, amet ja ministeerium on omaette kuningriik oma süsteemide ja segadustega, aga ma ei kujuta päriselt ette, kuidas panna tuhandeid inimesi väga keerulistest asjadest ühtmoodi aru saama ja samaselt toimima, kui nad ei suuda kokku leppida isegi selles, kuidas käib nii lihtne asi nagu nõude pesemine.

Üks käsi ei tea, mis teine teeb, süüdistavad nad riiki. Aga need ei ole ju ühe inimese käed, need on tuhanded erinevad inimesed, kelle vahel ei ole telepaatiat, vaid hunnik ringilendlevat e-makulatuuri.

Riigihalduse ülesanne algajatele: kui iga ametnik teeb päevas 20 otsust ja riigis on 20 000 ametnikku, siis mitu teavituskirja oleks igaühel neist vaja nädalas saata ja läbi lugeda, et igaüks teaks, mida teine teeb? (lk 184–185)

Linnas elades ja ametnikuna töötades oli iga päev oma keha, kodu ja muu sellise mittetöise tööga tegelemiseks vähe aega, nädalavahetustel tungis see kõik peale kõrvaletõrjutu nõudlikkusega. Sa oled jälle viis päeva järjest kõveras arvuti taga istunud, nüüd on aeg ennast käsile võtta, joogatunnis käia ja värskes õhus kümmne tuhat sammu teha, arvas keha-tempel. Sa pole nädal aega kodus mitte midagi teinud, nüüd tuleb korralikult koristada, pesu pesta ja suppi keeta, nõudis kodu-kindlus.

Hea, et mul iluaeda polnud, muidu võinuks ka puhkeajal üle töötada. (lk 185)

Tublidus ja pidev toimetamine oli eliitkoolis külge koolitatud ja kodus pähe taotud. Ühtki tundi tuluta ära iial kuluta, ütles õpetaja. Pärast tööd naise tööd alles algavad, ohkas ema, suundudes õhtul hilja kööki moosi keetma. Kogu aeg tuli teha midagi kasulikku, ka töövälisel ajal: iseenda tervise ja ilu heaks, kodu heaks, pere heaks. (lk 185) (lk 185)
Iga töö peamine eesmärk on enese ümbritsemine tiheda eesmärgistatud ajaga, et kaitsta end tühjuse ja igaviku eest. Ametnikud toodavad oma ajakapslis kirju, poliitikud kõnesid, kunstnikud pilte, kurgimüüjad müüvad kurke: kurgid sulle, raha mulle, kes ei tööta, see ei söö! Kes töötab, see kordab päevast päeva sama, ehitades oma igapäevase töö harjumuspärastest liigutustest enda ümber tüütut ja turvalist kapslit. (lk 186)
Kool oli ettevalmistus tööks. Töö ei ole ettevalmistus mitte millekski, aga töö lõppedes tuleb kuidagi selle mittemillegagi hakkama saada. (lk 187)
Kas nii näebki välja kauaoodatud rohepööre, mis päästab kliima ja lendorava ja teeb maailmamere ükskord tuhande aasta pärast kilekottidest puhtaks? Ilmselt mitte. Aga mulle tundub, et nii võiks välja näha ületarbimise piduripedaal: toota mitte selle järgi, kui palju on võimalik maha müüa, vaid selle järgi, kui palju loodus materjali kätte annab.

Et suunda muuta, on vaja kõigepealt kiirus maha võtta, õpetati kunagi ammu autokoolis (ainsas koolis, mis minust lõpetamata jäi). Mida teravam kurv, seda rohkem pidurdad. Vajadusel tõmbad kiiruse peaaegu nulli ja paned uuesti esimese käigu sisse, nagu päris sõidu alguses.

Turumajandust ja tarbimiskultuuri ei kasvata selliste inimeste peal, kes mõtlevad, et ju on juba piisavalt, aitab küll. Selliste peal kasvaks mingi hoopis teistsugune süsteem. Pole aimugi milline, aga niipalju ma tean, et teisele teele keeramiseks on kõigepealt vaja pidurdada.

Ma ei ole enam praeguse süsteemi kiirendamise poolt, mis toob meile iga suurema tuulega õue alla aiakärutäie plastprügi.

Ma olen viimase kuue aasta jooksul ostnud ühe uue mobiiltelefoni, ühed kummikud ja talvesaapad. Natuke hügieeni- ja remonditarbeid ka muidugi, aga need on rohkem nagu hooldusvahendid, mitte uued asjad. Muruniiduki ja trimmeri müüsin maha, et mitte pidevalt uut bensiinisegu, õlisid, jõhve ja terasid vajada – mere ääres on rohi niitmatagi üsna madal, raja kuuri ja väravani tallame sisse, käib küll. Mu riided on samad, ainult paar auklikuks kulunud särki on muundunud lappideks ja kruusateedel ribadeks kantud kallid valged trennitossud läinud prügimäele. Kokkuvõttes on meil nüüd palju vähem vara kui kuus aastat tagasi, ja mul on selle pärast arusaamatult hea meel.

Ma ei tea, mis see on – sellist tunnet ei tohiks olemas olla. Hea meel peaks tulema sellest, kui saad midagi juurde, kui elukvaliteet tõuseb ja rikkus suureneb. Mõnus peaks olema järjest kiirendada, üha kaugemale jõuda. Aga enam ei ole, kuskilt maalt on järjest kasvav kiirus lihtsalt igav ja mõttetu: muudkui uhad mööda kahelt poolt müratõketega piiratud siledat sirget asfaltteed 120, 130, 160 km/h. On seal enam vahet, kas veel natuke kiiremini ja kaugemale? (lk 195–196)

Mere ääres elamise juurde kuuluvad peale igakuiste plastikoristustalgute ja haakrikukorjamise ka pikad tuulevaiksed õhtud roosade päikseloojangutega. Mulle meeldib päiksele järele ujuda, nii kaugele kui võhma jätkub. Kui enam ei jaksa, hulbin selili keset vett nagu hoovusest kantud millimallikas ja vaatan, kuidas taevasse tekivad esimesed tähed, mis on samad nagu tuhat aastat tagasi ja edasi.

Veel paremad on sügavsinised tormised õhtud, kui tuul peksab mere vahule ja lennutab vahutorte mööda randa laiali. Kui sellise ilmaga ujuda nii kaugele, kui jaksan, saab jaks otsa palju varem ning hulpiminegi on ellujäämisvõitlus. Mu tahtmisteta laiskus taandub ellujäämisinstinkti ees, muidu nii aeglaselt ja raskelt verd ringi pumpav süda elavneb ja hakkab mööda keha ringi möllama: kuulen teda vaheldumisi kõrvades trummina põristamas ja oimukohtades tukslemas, tuikamas külmast kangetes varvastes ja tulises suus. See annab jõudu jõuda tagasi kaldale.

Kui turvaline pind on jälle jalge all, on korraks tunne, et kõik on suures plaanis hästi: olen tühjuse, igaviku ja tormise merega toime tulnud, olen ikka veel elus. (lk 197)