Triinu Laan

Triinu Laan (võru keeles Laanõ Triinu, neiupõlvenimega Triinu Laanejõe, 1993–2016 Triinu Ojar; sündinud 6. mail 1975) on eesti ja võru lastekirjanik, prosaist ja luuletaja, tõlkija, kultuurikorraldaja ning võru keele ja kultuuri aktivist.

Intervjuud

• Kui ma kohtun lastega raamatukogudes või koolides, siis nad alati küsivad, kas luukere Juhan on ka päriselt inimene olnud, aga ei, luukere Juhani prototüüp on skelett, keda on kasutatud õppevahendina koolides.
• Luukere Juhan, kellel polnud esialgu nime, oli ühes suures koolis eksponaat ja õppevahend, aga ühel hetkel ta oli piisavalt amortiseerinud, et rändas sealt ära.
• Kui küsitakse, et kas ta on selles raamatus elus, siis ma ei oska sellele vastata, palun lugege ja mõelge ise.
• Kui ma seda kirjutasin, siis mõtlesin, et see oleks kui ood metsikule elule, just sellisele metsikule elule, mida Eestis veel elada saab.
  • Triinu Laan, intervjuu: Mari Klein, "Kirjanduspreemia nominent Triinu Laan: "Luukere Juhani juhtumised" on ood metsikule elule", ERR, 01.03.2021

Luule

Trifiide päiv, õnnõgi et trifiide asõmõl omma’ mõtsa maahavõtmisõ massina’ –
nuu’ omma’ mu elotusõ sisse piiranu, jürässe’, haukasõ’, nätsütäse’
üül ja pääväl ummi ravvatsidõ lõugu vaihõl ello,
surbva’ ütesugumadsõs lögäs maad, haina, mutukit ja kunnõ.

A ti kunna’, pagõgõ iist, hoidkõ hindit, pankõ ketti uma’ pini’ ja latsõ’ –
näid jalota’ võiti sõs, ku mi ütlemi, et või ja sääl õnnõgi, kon mi ütlemi, et või.
Ja ku ti umast elotusõst vällä tulõti, pankõ parõmb maski’ ette, ti perismaalasõ’,
ti hengeõhk piät tulõma läbi filtri, kõnõlõmalda ti keelen kõnõld sõnnust.

Ja ku ti uman keelen kõnõlõti, sõs parõmb ku tiiti tuud tassa ja uma aho takan.
Tegeligult, taa olõkina-i määneki kiil, om erikujo murdõ murrak ku tuudki,
õkva vällä ülden – ti lihtsähe kõnõlõt võlssi! Ti latsõ omma’ edimädsest sõnast pääle,
oll´ tuu sõs „imä“ vai „esä“, võlssi kõnõlnu. Puuduligult. Näide imäkiil või vabalt olla’
suahiili, puštu vai mõni ammu välläkoolnu, a erikujo murdõ murrak –
tuu om ilmvõimalda, sündümäldä ja ohtlik mi ütiskunnalõ ja tulõvigulõ.
...
Jälle unõnägo täämbä üüsse. Maa es kõnõlõ inämb inemisega.
Virguda hiitümisega ja olla’ katõvaihõl, kuna tuu juhtus,
kas sõs, ku koolõs viimäne inemine, kiä mõist üteldä vällä sõna
"lõhmussõhäitsmetsäi" vai joba varramba.

Terve mu iho kisendäs: vällä!
Ma joosõ ihoalastõ uma elotusõ trepi pääle ja saisahta.
Lumõkibõnit satas mu näo, mu pall´a iho pääle,
tunnõ egä kibõna külmä pututust ütsilde,
egä tuu ütsik pututus om ku kipõn luutust.
Ma olõ eloh, maa viil kõnõlõs inemiisiga,
kiil, midä passi ei keeleski nimmada, eläs viil.

• Triinu Laan, "Lõhmussõhäitsmetsäi", Sirp, 03.02.2023