Vassili Grossman

Vassili Grossman, sünninimega Jossif Solomonovitš Grossman (12. detsember (vkj 29. november) Berdõtšiv - 14. september 1964, Moskva) oli Ukrainas sündinud juudi päritolu kirjanik, ajakirjanik ja sõjakorrespondent.

Kõik voolab

Vassili Grossman, "Kõik voolab", tlk Virve Krimm, Loomingu Raamatukogu, nr 16-18, 1990

Venemaa oli oma tuhandeaastase ajaloo vältel palju suurust näinud. Nõukogude võimu aastatega oli riik näinud ka ülemaailmseid sõjalisi võite, tohutuid suurehitusi, uusi linnu, tamme, mis tõkestasid Dnepri ja Volga voolu, kanaleid, mis ühendasid meresid, ja võimsaid traktoreid ning pilvelõhkujaid. Ainult üht polnud Venemaa tuhande aasta jooksul näinud — vabadust. (lk 35)
Venemaa sünnitab heldelt nii oma Platoneid kui ka terase mõistusega Newtoneid — aga kui kohutavalt ja lihtlabaselt ta oma lapsi õgib! (lk 57)
Oh kui naiivsed ja koduvillased on tänapäeva tapivangi silmis kahekümnendate aastate ešelonid, poliitvangi teekond reisivaguni kupees koos filosoofist valvuriga, kes kostitab konvoeeritavat koogikestega. Laagrikultuuri arglikud idud, hall kiviaeg, vaevalt munast koorunud linnupoeg. Ja võrdluseks tänapäeva kuuekümnest vagunist koosnev ešelon, mis läheb Krasnojarski kraisse: rändav vanglalinn, nelja teljega loomavagunid, trellitatud aknad, kolmekorruselised narid, vagun-laod, staabivagunid, täis vangivalvureid, köökvagunid, teenistuskoerte vagunid — koerad peatustes piki ešeloni luusimas; ešeloni ülem, ümbritsetud nagu muinasjutu padišahh kokkade ja prostituutidest armukeste meelitustest; loendused, kus ülevaataja ronib vagunisse ja teised valvurid hoiavad, automaadid vaguni lahtisest uksest sisse sihtimas, vange kirbul; inimesed on tihedasti kokku litsutud, loendaja ajab aga märgitud vange libedalt ühest vaguniosast teise, ja ükskõik kui kiiresti vang määratud kohale ka sööstakski, ikka jõuab ülevaataja kepiga tagant utsitada, talle vastu tagumikku või peakolu äiata.

Ammuks see oli, igatahes pärast Suurt Isamaasõda, kui sabavagunite alla monteeriti raudraatsid. Kui vang võtab teel vaguni põranda lahti ja viskub kõhuli rööbaste vahele, haarab raats ta kinni, rebib lõhki ja viskab ratta alla: ei saa meie, ei saa teie; nende jaoks, kes lae purustavad ja vaguni katusele ronivad, on paigaldatud prožektorid nagu pistodad, mis torkavad pimedusest läbi, vedurist kuni sabavagunini, ja kuulipilduja, mis vahib piki ešeloni, teab, kui inimene mööda katust jooksu pistab, mis tal teha on. Jaa, kõik areneb. Kristalliseerunud on ka ešeloni majandustegevus: lisaprodukt, konvoiohvitseride olmeõndsus staabivagunis, vangi- ja koerakatla pealt võetavad toiduained, komandeerimisrahad, mis arvutatakse proportsioonis ešeloni kuuekümnepäevase liikumisega Lääne-Siberi laagrite poole; vagunisisene kaubaringlus, vagunisisene julm esialgne akumulatsioon ja sellega paralleelne pauperiseerumine. Jaa, kõik voolab, kõik muutub — ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse ešeloni.

Kes paneb kirja selle meeleheitel mineku üha kaugemale naistest, need öised pihtimused rataste raudse põra ja vagunite kriiksumise saatel, allaheitlikkuse, usalduslikkuse, selle laagrikuristikku vajumise, need kirjad, mis visati pimedast loomavagunist suurde pimedasse postkasti - steppi ja jõudsid vahel kohalegi! (lk 62)

Naise ja mehe võrdõiguslikkus pole kinnitust leidnud mitte kateedrite ja sotsioloogide töös. Naise võrdõiguslikkus pole oma tõestust saanud mitte ainult vabrikutes ja kosmoselendudes ja revolutsioonitules: see on leidnud kinnituse Venemaa ajaloos nüüd ja praegu ja igavesest ajast igavesti pärispõlve, laagrite, ešelonide ja vanglate kannatustes. Pärisorjuse sajandite palge ees ja Kolõma, Norilski, Vorkuta palge ees on naine saanud mehega võrdõiguslikuks. (lk 63)
Venelaste tuhandeaastast ajalugu on lakkamatult saatnud isiksuse armutu mahasurumine. Isiksuse orjalik allumine valitsejale ja riigile. Jah, neidki jooni on näinud ja tunnistanud Venemaa prohvetid.

Peale inimese allaheitmise vürstile, mõisnikule, valitsejale ja riigile on Venemaa prohvetid näinud läänemaailmale ennenägematut vene hinge puhtust, sügavust, selgust ja kristlikku jõudu. Ja sellele — vene hingele — on prohvetid kuulutanud suurt ning helget tulevikku. Nad on jõudnud arusaamisele, et venelaste hinges on kristluse idee kehastunud riigivälises, askeetlikus, bütsantslikus, antiläänelikus vormis ja et need jõud, mis on omased vene rahvalikule hingele, ilmutavad end ükskord võimsas mõjus Euroopa rahvastele, puhastavad ja valgustavad neid ja kujundavad läänemaailma elu ümber vendluse vaimus ja et läänemaailm järgneb, täis usaldust ja rõõmu, vene ühisinimesele. Neid Venemaa targemate peade ja parimale südamete prohvetlikke kuulutusi ühendab üks saatuslik joon. Kõik nad nägid vene hinge jõudu, kõik nad nägid selle tähendust kogu maailmale, kuid ei näinud, et vene hinge iseärasused on sündinud vabaduse puudumisest, et vene hing on tuhandeaastane ori. Mida annaks maailmale tuhandeaastane ori, kui ta ka saakski kõikvõimsaks? (lk 109)

Leninlik vabadusetuse ja sotsialismi süntees jahmatas maailma rohkem kui tuumaenergia avastamine.

Euroopa rahvusrevolutsioonide apostlid nägid idast kumavat leeki. Itaallased ja seejärel ka sakslased asusid omal viisil arendama natsionaalsotsialismi ideid.

Leek lõõmas aga üha tugevamini — selle võtsid vastu Aasia ja Aafrika.

Rahvad ja riigid võivad areneda jõu nimel ja vabaduse vastu!

See ei olnud tervete toit, see oli hädavareste, haigete ja nõrkade, mahajäänute ja läbipekstute narkootiline ravim. (lk 113)