Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

1

  • [Kääbus] Täiskasvanud ei suuda ju taluda, kui nad mõnest asjast aru ei saa, kuna nad ei ole võimelised haarama endasse salapära; et millegagi täita tühimikku, mida nad mõista ei suuda, mõtlevad inimesed välja tuhandete kaupa rumalaid seletusi. Siis klammerdutakse fanaatiliselt nende tobedate seletuste külge, ja mida rumalam seletus, seda pimedama veendumusega seda kaitstakse, nii et selle nimel ollakse valmis isegi tapma; inimesed võivad üksteisel kõri läbi lõigata üksnes selle suure hirmu pärast, mida tuntakse tühjuse ja omaenda vigade ees.
    • Rosa Montero, "Hurm ja pimedus", tlk Marin Mõttus, LR 2–4/1996, lk 151

2

3

  • Kui häda kõige suurem oli ja ta tume ülikond jälle pandimajas rippus, tegi ta enda arvates meisterliku löögi, võttes osa Vabariikliku Partei ringkonnakomitee poolt korraldatud kirjandusvõistlusest. Võistlus toimus kolmel alal ja Martin võttis kõigist osa, naerdes kibedasti iseenda üle, et oli sunnitud selliste jõunumbritega elatist teenima. Luulevõistlusel võitis ta esimese auhinna — kümme dollarit, valimisvõitluse laul tõi teise auhinna — viis dollarit, ning tema essee Vabariikliku Partei põhimõtetest samuti esimese auhinna — kakskümmend viis dollarit. See võit oli talle suureks lohutuseks, kuni ta hakkas oma preemiaid sisse kasseerima.
Ringkonnakomitees oli nähtavasti midagi sassi läinud, kuigi komitee liikmete hulgas oli üks osariigi senaator ja üks rikas pankur. Seni kui see asi õhus rippus, tõendas Martin oma täit arusaamist Demokraatliku Partei põhimõtetest, võites samasugusel võistlusel oma esseega esimese auhinna. Veel enam — ta sai kätte preemiagi — kakskümmend viis dollarit. Kuid esimesel võistlusel võidetud neljakümmend dollarit ei näinud ta iialgi.

4

  • Vaid isekas inimene sokutab oma lähedase hoolekandeasutusse — nõnda karjuvad kõik. Ligimesearmastus, susi neid söögu. Säästuabiliste strateegia, põrgu päralt, rõhuda ligimesearmastusele, kuna ühiskond kõige nõrgematest enam ei hooli.
Seda, et olen mitteametlik hooldaja, taipasin alles siis, kui olin juba kuus aastat 24/7 oma toataime eest hoolt kandnud. Sõlmisin ühiskonnaga tähtajatu sunnitöö kokkuleppe. "Liigume edasi üks päev korraga," ütles sotsiaaltöötaja. Rahapalk ja õigus puhkusele. Mäletamist mööda sain 300 eurot kuus — miinus maksud — selle eest, et ma ei sokutanud Ollit riigi hoole alla, mis olnuks hiljemalt pärast teist rabandust täiesti õigustatud. Ühiskond säästis sellega 75000 eurot aastas.

5

  • Vananedes vajuvad paljud mehed testosterooniautismi, mis ilmutab end sotsiaalse intelligentsuse ja suhtlusoskuse hääbumises, samuti raskendab mõtete väljendamist. Selle Vaevusega Inimene muutub vaikivaks ja näib mõttessevajununa. Teda hakkavad huvitama igasugu riistapuud ja masinavärgid. Teda köidavad Teine maailmasõda ja tuntud inimeste elulood, kõige enam poliitikute ja kurjategijate omad. Peaaegu täiesti kaob tema oskus lugeda romaane, testosterooniautism häirib tegelaste psühholoogilist mõistmist.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 28

6

  • Ajalugu tähendab, et äkki pole enam ühtegi inimest, kellelt küsida, on vaid allikad.

7

Ainult paju kraavipervel
sõdurina valvel,
nagu võitja raporteerib —
mul on õied talvel.

Urvad hõbekasukates
pakasest ei teagi.
Oleks rohkem teisi julgeid,
tuleks kevad peagi.

  • Heljo Mänd, "Õied kasukas" kogus "Rada viib maanteele", 1960, lk 25

8

  • Eks tuntusega kaasne mitmeid nähtusi. Nii häid kui ka halbu, kuid üldiselt ei tohiks inimene oma pead sellega vaevata. Mis see tuntus siis ikka ära ei ole.
Eesti rahvas on nii väike, et peaksime kõik üksteist tundma; peaksime kõik üksteise jaoks olema tuntud.
  • Lia Laats, rmt: Enno Tammer, "Elu jälg. Tuntud eestlaste elulood", Tänapäev, 2005, lk 106

9

  • Ta on suviti siiski hirmus jälk, see tundra. Musta raba keskel konarduvad madalad, muhklikud mättad, mis on veel ilma rohuta; kulu nendel on rohekashall ja kui neile astuda, ajavad nad vulksudes välja kollakat savimuda laiadest, rebenenud lõhedest.
Näib, nagu oleks siia tõvevoodisse heitnud hüljatud, pidalitõbine emake Russ.
Ta lamab kummuli kõval, jäätunud aluspinnal ja põhjavesi ei tungi mitte kunagi temani pesema ta rüvetatud ja reostatud ihu, millel avanevad suured, muhused paised; ta sisemuses on juba ammugi kõik muutunud mädaks ja imendub nüüd haisva kollase savina välja neist kärnlikest paiseist, millesse suvine päike on teinud oma käristava incisum'i.
Siia on maetud emake Russ; tema hauaplatsi piirab meie tarandikkudest aed, ja kaevanduse söemäe kuppel lamab monumendina tema kohal; puudub veel ainult poeet, kes kirjutaks sinna: прощай, немытая Россия!...
  • Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 29. juuni 1949, rmt: "Kirjad Sigridile", 2020, lk 723-724

10

11

  • Ja seal, keset merd, oli isa püüdnud temaga rääkida. Tema, poeg, polevat aga midagi kuulnud, kuna tugev tuul kiskus isal kõik sõnad suust ja sülitas üle vee kõigi nelja tuule poole, ta oli näinud, kuidas isa sõnad võõrastest akendest sisse ja võõrastest ustest välja lendasid, tänavatel tolmu üles keerutasid ning puud lehtedest paljaks tegid, kuidas neid hingati ja puhuti, kuidas nad laineharjadel puhkasid ja jälle ära lendasid, see oli lõputu sõit. Ühel hetkel oli isa vait jäänud, siis oli tuul vaibunud ja vesi oli tasakesi vastu paati loksunud ning lõpuks oli saabunud täielik vaikus, vaikus, mis oli valge nagu paberileht ja sellel paberilehel näeb ta veel praegugi lauset, mis tema isa unenäo vaikuses ütles: Tõde, oli isa öelnud, on teisest materjalist kui seapraad.
    • Jenny Erpenbeck, "Siber", tlk Sigrid Reili, rmt: "Vana laps ja teisi jutte", 2009, lk 111

12

  • Pärisilmas sööstab elukeskkond ja loodus katastroofi poole, meie paralleelmaailmas aga küll millegi üle muretsema ei pea. Vahel lekib meile pärisilmast pildikesi – mõni kole raport või teated sellest, kus uputab, kus põleb, kus on mõni saareriik kohe-kohe vee alla jäämas, kus on pikaajaline põud viinud näljahädani. Kõik see on justkui mingilt teiselt planeedilt. Ka Eesti elab selles paralleelmaailmas. Oleksime justkui väljaspool pärismaailma rippuv oaas, kus maailma raputavat kliimamuutust kas üldse ei eksisteeri, või kui eksisteeribki, toob ta Eestile kaasa palju head ja meeldivat: mõnusat rannailma ja turiste, jõukaid põllumehi, soodsaid küttekulusid. Võib-olla valingvihmad tekitavad pisut muret, nagu peeti vajalikuks sel nädalal IPCC raporti tulemusi esitades ainsana välja tuua. Rahutused, sunnitud ränded, ikaldused ja üleilmsed kriisid aga meid justkui küll ei puuduta. Ja nii peamegi oma paralleelmaailma õndsuses hõljudes kliimamuutust ja keskkonnaprobleeme endiselt lihtsalt üheks Euroopa mööduvaks moevooluks, millest tuleb rehepapi kombel kasu lõigata ja erandeid välja nuiata, samal ajal neljarajaliste teede, õlitehaste, turbakaevandamise, kuivendamise, üleraie ning biomassi tööstusliku ahjuajamisega jätkates.

13

  • Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks.

14

  • [Conchis:] Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine - nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: "Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta". Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud.
  • John Fowles, "Maag", tlk Henno Rajandi, 3. trükk, 2005, lk 478

15

  • Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad.
    • Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust", 2010, lk 111

16

17

  • Minu arvates on elu täiesti talutav ja sellega ei peaks pidevalt inimesi hirmutama, mina tunnen ennast elus küll täitsa hästi, isegi kui see nii välja ei paista.

18

  • "Atticus..." ütles Jem süngelt.
Atticus pöördus uksel ringi. "Mis on, poeg?"
"Kuidas nad võisid seda teha, kuidas nad võisid?"
"Ma ei tea, aga nad tegid. Nad on teinud seda enne, ja nad tegid seda ka täna, ja nad teevad seda uuesti, ja kui nad seda teevad – siis paistab, et ainult lapsed nutavad."

19

20

  • Lahe kõige läänepoolsemas servas seisis üksik mahajäetud maja. See oli katuseta ja kaks otsaseina tõusid justkui alla andes halli taeva poole. See köitis pilku samamoodi, kui tuletorngi oli köitnud. Võib-olla on selles midagi instinktiivset, et meid inimasustuse poole tõmbab ja et me ei suuda varemetele vastu panna, nagu vastsündinud lapsed reageerivad algeliselt joonistatud näole. Kohad, kust oleme taandunud, on inimajaloos haruldased. Varem asustatud olnud paikadel on asustamata kohtadega võrreldes teistsugune meeleolu; need viitavad kadunud minevikule, kaotatud Eedenile, mitte ees terendavale Utoopiale.

21

  • Danilt oli kaks sõnumit. Esimene sisaldas ülevaadet mu kitsaskohtadest abikaasa ja emana ning teine andekspalumist esimese eest. Alkohol, kurbus, impulsiivne, kahetsusväärne käitumine. Need olid tema põhjendused. Erimeelsuste põhitoidus. Ma mõistsin. Vahel saadab ta mulle meile, mis on nii ametlikud, et paistavad olevat visandatud terve advokaatide hordi poolt, ja vahel saadab ta mulle meile, mis on nagu jätkuks meie aastate jooksul peetud vestlustele, intiimne loba eimillestki, justnagu oleks kogu see lahutusvärk ainult mäng. Kõik need vastastikused süüdistused ja andekspalumised ja mõistmiskatsed ja rünnakud ... Need olid omased ka mulle. Dan tahtis, et ma jääksin. Mina tahtsin, et Elf jääks. Iga viimane kui inimene terves maailmas tülitses kellegagi, et too jääks. Kui Richard Bach kirjutas "Kui sa kedagi armastad, lase ta vabaks", ei saanud ta seda nõuannet ometi inimsoost olenditele adresseerida.
    • Miriam Toews, "Kõik mu mured mannetud", tlk Triin Tael, 2021, lk 64-65

22

23

Aastad, mis üksteise kannul mööda läinud ootajast,
polegi olnud kuigi kitsid, kui ta vaeb neid kõiki nüüd,
kus ta oodand kahtlemata aega jao on suurema
ühte aastat, ühte päeva, mille kink on hirmus suur.
Nüüd see kink, mis varsti käes on, väiksem näib, kui enne näis —
hoopis näib, et kätte saadud juba ju ongi suurem kink.
Kaunim oodatust on hakand tõesti näima ooteaeg!

  • Ain Kaalep, "Prooimion", TRÜ nr 13, 20. aprill 1973

24

  • Raba ei tunne aega, kõrgsoo kella. Sada aastat tagasi või edasi, kaheksa või kaheksakümmend, raba on ikka ühesugune. Muutuvad valgus ja värvid, õhk sootaimede kohal, aga mitte ürgraba ise, soo põhjatud laukad ja alguse ja lõputa rajad, need, mis on nähtaval, ja need, mis on peidus, kõik on siin alati alles. Kui arvad, et rada ei ole, siis vaata veelkord. Võibolla ainult sina ei näe, võibolla ainult silmadest ei piisa. Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma otsida, suutma leppima sellega, mida leiad.

25

  • [Lilu:] Kui olin noorem, siis kartsin nii väga, et minule kunagi midagi ei juhtu. Kartsin, et siin maailmas on kõik kangelasteod juba tehtud, kõik seiklused juba seigeldud, kõik suured elamused juba läbi elatud, ning minule ei ole järele jäänud muud kui väga igav elu. Peamiselt selle üle ma päevikus hädaldasingi. Võib-olla tulin ka siia Soome just selles lootuses, et siin minulegi kord midagi huvitavat juhtuks. Viimasel ajal hakkas mulle see päeviku kirjutamine kuidagi lapsikuna paistma: mul oli tunne, et kui mulle midagi tähtsat juhtub, siis ei ole enam mõtetki päevikut kirjutada. Kas see ei ole imelik?
    • Katrin Jakobi, "Suveöö unenägu" proosakogus "Suvekodumaa", 1992, LR 24-26, lk 23

26

  • Kui ta kord abitult nuttes Trotta juurde tuli, kuna üks sõber, keda ta küll eriti hästi ei tundnudki, aga tal oli ikka nii palju sõpru inimeste hulgas, oli Budapestis tänavavõitluses tapetud, sel ajal kui ta oli fotografeerinud, ja kaamera käes, verest tühjaks jooksnud, laskis Trotta tal nutta ja vaikis kangekaelselt. Hiljem kaotasid Elisabeth ja toimetus ja eelkõige parem, südametunnistusega Prantsusmaa veel kolm fotograafi ja ühe reporteri Alžeerias ja kaks ajakirjanikku Suessis, ja siis ütles Trotta:
Sõda, mida te pildistate teistele hommikusöögi kõrvale, ei säästa järelikult ka teid. Ma ei tea, aga mina ei suuda sinu sõprade pärast pisaratki poetada. Kui keegi tulle kargab, et tuua koju paar head fotot teiste surmast, siis võib ta oma sportlikus auahnuses ka hukka saada, selles pole ju midagi erilist, see on ametirisk, ei midagi enamat! Elisabeth oli jahmunud, sest ta pidas seda ainuõigeks, kõike, mis nad sel ajal tegid, inimesed pidid teadma, täpselt teadma, mis seal toimub, ja nad pidid neid pilte nägema, et ärkvele ehmuda. Trotta küsis ainult: Ah nii, kas ikka peavad? Kas nad tahavad seda? Ärkvel on ju ainult need, kes seda ilma teietagi suudavad ette kujutada.

27

Laevad ekslevad
Nagu tütarlapselik joobumus udus
Sajab vihma
Kõik on üks ja ei miski
Kuidas avada taeva poole käedki?
Laevad ekslevad
Kõik on üks ja ei miski

  • Inga Gaile, "Kevad. Tütarlaste lood", tlk Maima Grīnberga, rmt: "Kiirus vaikuse sees. Luulet üheteistkümnelt maalt", 2006, lk 46

28

29

  • Kavalusest tehtud vead seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või ettevaatamatus - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? Ettevaatusel, arvestusel, kavalusel on mõistuse nägu - mõistuse kibe nägu, hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid argumente, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda.

30

  • Nägime siin, milline kisa tõusis, kui taheti anda jalgratturitele ruumi. Seda nimetatakse autojuhtide ahistamiseks, aga see on absurdne, sest autojuhid peaksid kahe käega poolt olema, sest mida rohkem inimesi sõidab rattaga, seda rohkem jääb autodele endale ruumi ja ummikuid on vähem, sest pooled on rataste peal. Tegelikult peaksid autojuhid olema ennekõike rattaliikluse eestkõnelejad.
Ummikuid ei tekita sõiduradade kitsamaks tegemine ja vähendamine, sest mida rohkem autodele ruumi anda, seda rohkem neid linna tuleb.

31

  • Küll tulevad needsamad aastaajad, seesama soojus ja külmus, needsamad tuuled ja tormid, külvid ja lõikused, õitsemised ja närtsimised jne. siin maa peal ikka jälle uuesti tagasi, ometi ei õitse tänavu just mitte seesama lilleõis, mis mineval kevadel õitses, vaid temasugune uus võsu õitseb oma korda, ei kanna mitte seesama kõrs viljapead, mis mineval sügisel kandis, vaid uuest terast võsunud kõrs, ei ole mitte mineva-aastane õun tänavu uuesti puu otsas rippumas, vaid see on uue õilme uus vili, mis seal punapalgel läigib. Ei saa inimene mitte ühte mõtet, mitte ühte sõna ega tegu enam selsamal viisil, mõjul uuendada, kuidas ta seda kahe aasta eest tagasi mõtelnud, ütelnud, teinud, sest mis korra on mööda läinud, see on kadunud, ainult ta seeme võib uut vilja kanda. Ei tule see silmapilk, see tund, see kuu ega aasta iialgi enam tagasi, mis juba korra olnud, ta on igavesti surnud. Leht lehe järele langeb iga päevaga inimese elupuust ja ükski neist ei haljenda uuesti. Mis mööda läinud, mis ennast muutnud, see on tagasi toomata, igavesti kadunud, ei saa seda enam keegi uuesti elustada.

32

  • Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame.

33

  • ... tüüpiline poliitik, ma nüüd vabandan kõigi ebatüüpiliste poliitikute ees, kasutab andmeid nii nagu joodik laternaposti – toeks, mitte valgustuseks. Kui andmetest tuleb midagi sellist välja, mis kinnitab seda eeldust või nägemust, mis inimesel on, siis öeldakse, et see on suurepärane, mis andmed näitavad. Kui sealt tuleb midagi muud, siis kipub pahatihti see vastus olema, et väiksed valed, suured valed, statistika, numbrimaagia – sellega võib näidata ükskõik mida ja vaat see Turu-uuringute kahe kuu tagune uuring näitas hoopis midagi muud. See on see võitlus, mida tuleb pidevalt pidada.

34

35

  • Ta [Randolph Henry Ash] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike poiss, üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, meheks saama — mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise raamatut, mis oli täis robustset ja lõbusat vastikust inimelu ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud Balzaci peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli õnnelik lõpp. Lõpus oli kirjanik jätnud kangelase magamistoa ukse taha, aga lasknud ta siis nagu post scriptum'ina sisse. Ja temake — Ash oli ta nime unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise täiuslikkuse või täpsemini mehe kujutlusvõime iseloomutu kehastus — temake oli ilmunud siidhames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle lubaduse, neile.

36

37

Lohk — see on nigu tagurpidi muhk!
Muhk — see on nigu tagurpidi lohk!
Kes ei mõista, et lohk on nigu tagurpidi
muhk, see ei mõista ka, et muhk on nigu
tagurpidi lohk.
Mida selline üldse mõistab.

  • Vladislav Koržets, "Mõtteleek: Ülev Suurmõlgi valitud mõtteid, sõnavõtte ja poeese", 2018, lk 26

38

  • Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes taskulampi. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema.
Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik?

39

mäletada et on vaja osta hambapastat ja musti sukkpükse
arstiaeg kinni panna mäletada tähtsate inimeste sünnipäevi
et ei maksa öelda kõike mis pähe tuleb
et tasub joodud klaase loendada vahele lonksata vett
mäletada et elad planeedil kus kehtivad põhjuslikud seosed
inimesed võivad hakata sind vihkama eirama ja vältima
et sa ei lähe õigel ajal magama istud liiga palju arvutis
mäletada et mõned inimesed pole su aega ja tähelepanu väärt
et halvad unenäod ei ennusta tulevikku
et põrgut pole olemas
et oled ammu juba täiskasvanu ja ei pea taustaga kokku sulanduma
iga kord kui keegi vaatab sind etteheitvalt või tõstab häält
mäletada et on asju mida tohib unustada

  • Katrīna Rudzīte, "Mälustruktuurid" II, tlk Mikk Grīns, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 109

40

Mu kulul nalja tehja püitaks
Ning ainult iidlaseks mind üitaks,
Nii arva juhtub sida ime,
Et ma saa inimese nime:
Kui siss ehk verske lumesse
Ma ole suured jeljed teind
Ning naaber arvab ülesse
et siit on inimene leind.

41

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/41

42

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/42

43

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/43

44

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/44

45

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/45

46

Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/46

47

  • Me ei saa piirduda pelgalt investeerimisega majade energiatõhususse, me peame keskenduma sellele, et Eestis oleks oma kodus, oma piirkonnas hea elada. See­pärast tuleb eluasemevaldkonna arendamisel omavalitsuste rolli tugevdada, võimendada toetusmeetmete koosmõju ja pöörata senisest palju enam tähelepanu elukeskkonna kvaliteedile tervikuna, sh sotsiaalsele ja kultuurilisele küljele.

48

Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmumaitse on ühine.

Tähtsad mõtted riisuvad rahu,
segased suubuvad mõnusse,
tähtsaimad aga ei mahu
kunagi sõnusse.

  • Betti Alver, "Kilde" 7 [1942] kogust "Tähetund" (1966), lk 40

49

  • Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike kogemuste põhjal —, mis seisundis ta on. Sa jood öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb voodisse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas metroo tööle pandi ja mitu inimest su matusel käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad püksid ja kingad jalga, komberdad tänavale ja seda mööda mõnda baari, tellid topeltviski ja rüüpad selle ühe lonksuga ära, ajades võib-olla veerandi sellest maha. Teisest topeltviskist ajad sa maha palju vähem ja kui järg jõuab kolmanda kätte, ei värise sa enam peaaegu üldse ega raiska piiskagi. Siis, ehkki sa pole veel päris võimeline kalendrist kuupäeva vaatama, on sul kindel tunne, et oled valmis kõigega toime tulema, millega on vaja toime tulla, ja sa astud minema.
    • Rex Stout, "Testament" [1940], 11. ptk, rmt: "Testament. Lõhutud vaas", tlk Ralf Toming, 1986, lk 100–101

50

  • Tõeline edu peab olema selline: tunda oma hinges, et oled püüeldu saavutanud. Sellega peab kaasnema nende inimeste tunnustus, keda sa armastad ja kelle tunnustust hindad. Oluline on inimene, kellel pole midagi võita, kes laseb end vabaks, et kohtuda sellega, mille loomiseks sa oled pingutanud — selle nimetu millegagi, mis ulatub piiridest kaugemale, millele su sõrm ei suuda osutada.
    • Emily Carr, päevikusissekanne 11. detsember 1935, "Hundreds and thousands. The journals of Emily Carr" ("Sajad ja tuhanded. Emily Carri päevikud"), Vancouver, Toronto, Berkeley: Douglas&McIntyre, 2006,  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)

51

milleks ma maailma tulin
kas mitte
jälgima jõge
seisma pahkluudeni liivas
avama suletud väravaid
peitma kingitusi kõige alumistesse sahtlitesse

  • Marge Pärnits, "*milleks ma maailma tulin ..." kogus "Sinine värv on otsas", 2019, lk 21

52

Viirukipuud tule läheduses virguvad. Soojas õhus hakkab lüüme maastik värelema otsekui elus kristall. Vaesed ja viletsad külalapsed, kellele jõule ei tehta, kogunevad ümber tule käsi soojendama, visates sütesse tõrusid ja kastaneid, mis seal pauguga lõhkevad.
Siis hakkavad nad hullama, hüppavad üle pimeduses juba punaselt hõõguva lõkketule ja laulavad:

Jõua, Maria,
jõua, Joosep ...

53

Ka sinu nägu varjab papist klouninina,
ka sina istud nilbelt naerdes, klaasid ees —
ja pilkeid käib kui nooli meil suust suhu.
Ma kuulun allmaailma — sina kes teab kuhu.

  • Karin Saarsen, "Müncheni Fasching" II kogus "Üksilduse aastaajad" (1977), lk 21
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Nädala_tsitaadid/2026&oldid=134994"