Kui häda kõige suurem oli ja ta tume ülikond jälle pandimajas rippus, tegi ta enda arvates meisterliku löögi, võttes osa Vabariikliku Partei ringkonnakomitee poolt korraldatud kirjandusvõistlusest. Võistlus toimus kolmel alal ja Martin võttis kõigist osa, naerdes kibedasti iseenda üle, et oli sunnitud selliste jõunumbritega elatist teenima. Luulevõistlusel võitis ta esimese auhinna — kümme dollarit, valimisvõitluse laul tõi teise auhinna — viis dollarit, ning tema essee Vabariikliku Partei põhimõtetest samuti esimese auhinna — kakskümmend viis dollarit. See võit oli talle suureks lohutuseks, kuni ta hakkas oma preemiaid sisse kasseerima.
Ringkonnakomitees oli nähtavasti midagi sassi läinud, kuigi komitee liikmete hulgas oli üks osariigi senaator ja üks rikas pankur. Seni kui see asi õhus rippus, tõendas Martin oma täit arusaamist Demokraatliku Partei põhimõtetest, võites samasugusel võistlusel oma esseega esimese auhinna. Veel enam — ta sai kätte preemiagi — kakskümmend viis dollarit. Kuid esimesel võistlusel võidetud neljakümmend dollarit ei näinud ta iialgi.
