Ta on suviti siiski hirmus jälk, see tundra. Musta raba keskel konarduvad madalad, muhklikud mättad, mis on veel ilma rohuta; kulu nendel on rohekashall ja kui neile astuda, ajavad nad vulksudes välja kollakat savimuda laiadest, rebenenud lõhedest.
Näib, nagu oleks siia tõvevoodisse heitnud hüljatud, pidalitõbine emake Russ.
Ta lamab kummuli kõval, jäätunud aluspinnal ja põhjavesi ei tungi mitte kunagi temani pesema ta rüvetatud ja reostatud ihu, millel avanevad suured, muhused paised; ta sisemuses on juba ammugi kõik muutunud mädaks ja imendub nüüd haisva kollase savina välja neist kärnlikest paiseist, millesse suvine päike on teinud oma käristava incisum'i.
Siia on maetud emake Russ; tema hauaplatsi piirab meie tarandikkudest aed, ja kaevanduse söemäe kuppel lamab monumendina tema kohal; puudub veel ainult poeet, kes kirjutaks sinna: прощай, немытая Россия!...
Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 29. juuni 1949, rmt: "Kirjad Sigridile", 2020, lk 723-724
