Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/november

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

  • Mäletan üht pikka ja tüütut istumist seal. Häire ei tahtnud kuidagi lõppeda, aeg-ajalt lõhkesid üksikud pommid lähemal ja kaugemal. Varjendis oli ka tädi Meeta pere. Inge pakkus mulle lugemiseks raamatut – loe, väga hea raamat, saab nalja. Hakkasin lugema, aga meeleolu ei olnud lugemiseks kuidagi sobiv, varjendis oli umbne, olin tüdinud ja unine. See raamat oli "Kevade". Peale sellist ebaõnnestunud esmatutvust ei lugenudki ma "Kevadet" kaua aega, alati tuletas see mulle meelde pommitamist.

3

"Me oleme nüüd siin nagu võõrad, kuigi hoopis valge hõim on siin võõras.
Me kuulume siia, me oleme vanad tavad.
Me oleme püha tants ja riituseplats,
me oleme vanad tseremooniad, hõimuvanemate seadused.
Me oleme muinaslood Unenäoajast, hõimu legendid.
Me oleme minevik, jahiretked ja naer ja mängud, hulkuvad laagrilõkked.
Me oleme välgunool Gaphembah' mäe kohal,
kiire ja kohutav,
ja Kõu tema kannul, too lärmakas sell.
Me oleme tasane koidik, mis kahvatab sünkjal laguunil.
Me oleme vargsed vaimud, mis hiilivad tagasi, kui laagrilõke kuhtub.
Me oleme loodus ja minevik, kõik vanad tavad,
mis on nüüd läinud ja laiali pillutatud.
Võsarohtla on läinud, jaht ja naer.
Kotkas on läinud, emu ja känguru on läinud siit.
Pühitsusriitused on läinud.
Pühad tantsud on läinud.
Ja meiegi läheme."

4

5

6

  • Ma arvan, et ei saa kunstilt oodata aina midagi radikaalselt uut. See võib osutuda pealiskaudseks, väliseks ühepäevaliblikaks, mis ei too kaasa sisuliselt uut, st värskeid ideid uue vormi ja väljenduse otsingutes, et kõnetada publikut. On palju komponente, millest oleneb (ooperi)lavastuse värskus, nüüdisaegsus. Üks nendest on kindlasti seos inimeste elutunnetusega ja ühiskonda puudutavate teemadega. (See on muide aspekt, mida Eestis eriti ei tunnistata, siin jääb muusikateatris sageli mulje, et lavastus on nagu väljaspool aega ja ruumi ning peamine on loodetavasti meeldiva õhtu veetmine nii puhvetis kui teatrisaalis.)

7

pool elu kulub imestamisele,
kuhu küll pool elu kulub.

kuidas hoida oma oksi
kibedusest?
kuidas teha pettumusest
ja rõõmudest
ja rõõmude haprusest
paar väikest kena kuldrenetti?

8

9

10

  • [Näkk:] "Katkised asjad on alati ilusamad. Just viga toob ilu esile."
    • Holly Black, "Kümnis" ("Tithe"), Simon & Schuster, 2002, 6. ptk

11

Muidugi me põrusime, olles edukad.
Tulisest keerubist saab tema lämmatamine.
Ahne süda sukeldub unenäkku
võimust või tõest ja ärkab keskeas
mingis komiteeruumis.
See on jumala asemel paberi söömine.
Meie kaks oleme üks, mu lind, see on pulm.

12

13

  • Öeldakse, et ükski õnn ega armastus pole võrreldavad sellega, mida tunneme esimest korda. Enamik inimesi arvab ekslikult nõnda; kuid armastus, nagu teisedki kunstid, nõuab kogemusi, ning õud ja teadmatus takistavad algul meid tundmast sama tugevalt kui hilisemal ajal.

14

  • Tõuske püsti. Ja nüüd kükitage. Tehke ennast väikeseks. Vaadake üles.
Tere tulemast lastekirjanduse lugejate maailma – lugeja silmade kõrgusele. Just sellest kõrgusest tuleb lähtuda, kui hakata tõlkima lastele.

15

  • - Nüüd saad sa natuke verd. Vilja. Küllap tunned end siis pärast paremini.
Kui mulle tehakse vereülekannet, siis saan ma teise inimese verd enda kehasse. Huvitav, kelle veri see on?
Võib-olla mõne vana daami oma, kellel on väike koeranähvits?
Või tuletõrjuja oma? Mõtle, kui see on Ämblikmehe veri!
See oleks lahe!

16

  • Kui mult küsitakse, kust ma õppisin ära ukraina keele, ütlen siiani, et ta on mul alati olemas olnud. Muidugi mitte tänase sõnavaraga, aga lapsepõlves kodukeelena rääkimine andis kindlasti tugeva põhja. Seda enam, et ka kõik sugulased, kellel ma suviti külas käisin, sunniti vene keelelt ukraina keelele üle minema. Kui mult vahel küsiti, kas ma olen eestlane või ukrainlane, vaatasin ma juba väikesest peast küsijale imestunult otsa: "Miks ma peaksin olema just eestlane või ukrainlane? Ma olen Jaanika!" (lk 18-19)

17

18

  • "Kas sa lähed nendes riietes tööle?" küsis Maura.
Blue vaatas oma riideid. Tal oli seljas paar õhukest pluusikihti, sealhulgas pluus, mille ta oli ribadeks kiskunud. "Mis neil viga on?"
Maura kehitas õlgu. "Mitte midagi. Ma olen endale terve elu ekstsentrilist tütart tahtnud. Ainult et mul polnud aimugi, kui hästi mu kurjad plaanid töötasid."

19

Piisab neist õppetükkidest?   Ma pean silmas
   didaktilisi fraase, mis viivad su ja toovad taas välja
   armastuse saladuslikest sidemetest?

                    Noh ka mina ise ei ole mina ise.

           ja misiganes ellujäämisväe nimel ma räägin
   ei ole tehtud majadest.

           See on sisemine luksus, kuldsed kujud
      kes hingavad nagu mäed
           ja kelle naha teevad hämaraks tähed

20

  • Tänapäevane lugeja ei vaja tänapäevaste luuletuste kogu, see on talle kasutu. Teisiti ei saagi olla ja süü (kui siin üldse mingit süüd on) lasub samavõrd lugejatel kui autoritel. On ju mõlemad ühtviisi oma aja lapsed. Ajale alludes on tänapäeva poeet muutunud rafineerituks ja isoleerituks, eraldunud inimesena (ja loomulikult ka luuletajana) tema kõrval seisvast inimesest, ta pole siirdunud isegi mitte individualismi, vaid tihkesse subjektiivsusse. Just nimelt isoleerus, viis raskuskeskme enda isesusse ja laulab sellest, sest selles näeb ta oma teed, oma hinge pühadust. See võib kõlada kurvalt, kuid selles pole midagi lootusetut ega väiklast; ja lohutage kurvastajaid mõttega, et see on tänapäevane ja kõik "tänapäevane" on ajutine.
    • Zinaida Hippius, "Möödapääsmatut luuletustest", eessõna Hippiuse esikkogule "Собрание стихов. 1889—1903" (1904)

21

  • Süda on tilluke kivi, mis mahub pihku.
    • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021, lk 43

22

  • ... ilu on tõeliselt vastupandamatu vaid siis, kui ta meile väljendab midagi püsivamat, kui ta paneb meid mõtlema elu enda ülevusele, mis kestab kauem kui see üürike hetk, mil üksnes ilu meid köidab - just hing peab ilule appi jõudma, kui me meeled sellest küllastuvad.

23

24

  • Ajab naerma, kui mõni tänane tegelane või koguni ajaloolane ütleb või kirjutab, et ei teatud, mis Venemaal toimub. Meie, lapsed, teadsime küll, et Venemaal on asjad pahasti. Kogu aeg olid seal mingisugused puhastused ja inimesi pandi vangi, lehes ju kirjutati nii. Ka Hispaania kodusõjas oli meil oma pool valitud, me olime Franco vastu ja nende teiste poolt. Kes need teised olid, seda me endile eriti ei teadvustanud. Olime nende poolt, kellele meie meelest liiga tehti. Nüüd tagantjärele võib öelda, et olime lastena kõvad kommunismi- ja fašismivastased. Nali muidugi. Aga eks see midagi ikka näitab, ennekõike vanemate hoiakuid.

25

  • Njuta pööras näo Ljoša poole ja küsis:
"Kas sa oled "Tom Sawyeri seiklusi" lugenud?"
"Mis siis, kui olen?"
"Tom Sawyer ja Becky suudlesid seal. Ja nad olid meist veel väiksemad..."
"Suudlesid! Suudelgu, kui tahavad. Mis hea asi see on? Neil oli pursuide seas igav, sellepärast nad hakkasidki suudlema. Koolis polnud neil ühtegi ringi, mitte midagi. Isegi vutti nad ei mänginud. Kas tead, mitu väravat ma täna lõin?..."
"Oota, aga kas sa tunni ajal oled mõnikord tüdrukuid vaadanud?" katkestas Njuta teda, ise punastas miskipärast.
"Tüdrukuid, tunni ajal? Mis siis sellest, kui olen?"
"Kes siis sinu meelest on kõige ilusam?"
"Kõik te olete iludused," muigas Ljoša.
"Ljoša, aga kui sul kästaks ühte neist suudelda, kelle sa valiksid?"
"Suudelda? Lolliks oled läinud või? Ena mul tarvis..."

26

Ühel päeval sa ärkad ja vaatad oma kappi
ja taipad, et seal on kõik need koledad asjad, mida ema
sulle kunagi öelnud on, kõik 100% polüestrisegust.

Need on päevad, mil su kingad vihma käes sulavad,
mil ülemus küsib, kas su pükstes on auk,
ja sa ei pea jaatamiseks isegi maha vaatama.

Need on päevad, mil sa kinnitad luuletuse leheküljele
vaid selleks, et see sulle vastu jõllitaks, ahmides õhku.

27

  • Olen alati soovinud olla osa maailmaparandamise protsessist. Ka interpreedina. Seda täie teadmise juures, et muuta saab maailma alates iseendast ja pisikestest asjadest enda ümber. Nii on minu kokkupandud kavade taga sageli mingi narratiiv või motiiv, mis osutab mingile probleemile või vahel ka lihtsalt mõnele seigale meid ümbritsevast. Eks heliloojad kunstnikena ju oma muusika läbi ühiskonda peegeldavadki ja meie, interpreetide ülesanne on sellele kaasa aidata.
  • Age Juurikas, intervjuu: "I nagu interpreet. Age Juurikas", Muusika, 25. 02.2021

28

29

30

Emm ütleb: "ma arvasin et
probleem oli et sa ei suuda
voodist välja tulla"
Ei suudagi, ärevus hoiab mind
pantvangis mu enda majas,
mu enda pea sees
Emm küsib: "Kust see ärevus
tuli?"
Ärevus on maal elav nõbu, kes
tuli linna külla ja kelle kohta
depressioon tundis, et peab ta
peole kutsuma
Emm, mina olen pidu, ainult et ma
olen pidu, kus ma ei taha olla

  • Sabrina Benaim, "Selgitades mu depressiooni minu emale: vestlus", rmt: "Depression & Other Magic Tricks", 2017

alamlehed