VLADIMIR: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta? Ütlen, et ootasin koos oma sõbra Estragoniga siin kuni pimedani Godot'd. Et vahepeal läks Pozzo oma kandjaga mööda ja kõneles meiega? Kindlasti. Aga kui palju on kõiges selles tõtt? (Asjatult kingadega maadelnud Estragon on uuesti tukkuma jäänud. Vladimir silmitseb teda.) Tema ei tea nagunii midagi. Ta räägib, et on kere peale saanud, ja ma annan talle ühe porgandi. (Paus.) Haua kohal on raske ilmale tulla. Augu põhjas kohendab hauakaevaja juba vaikselt oma tööriistu. Vananeda on aega küll. Õhk väriseb meie kaevetest. (Kuulatab.) Kuid harjumus suudab kõike summutada. (Silmitseb Estragoni.) Ja keegi teine silmitseb samuti mind, öeldes: "Ta magab ega tea, et ta magab." (Paus.) Edasi ei tohi mõelda. (Paus.) Mis ma õieti rääkisin?
