On irooniline, et tänastele eestimaalastele seostub kunagine ülev Emajõe ööbik kõigepealt niisuguse olmelise asjaga nagu raha. "Koidulat" võib siis käsitleda semiootilise objekti ehk märgina, mille tähenduseks on tema rahaline väärtus — 100 Eesti krooni. Samas on see 100-kroonine paber midagi enamat kui raha, põhjustades meie meeltes ka muid seoseid, mida analüüsides tulevad nähtavaks muud Koidula-tähendused. Mõeldes Koidulale kui väljavalitule, ainsale naisele Eesti raha "mehelikus" reas, võib mõistatada, millistest tähendustest valikul lähtuti. Kas 100-krooniselt vaatab vastu Koidula kui üks suuremaid eesti luuletajaid? Kas ta on seal kui eesti teatri rajaja ja esimene naiskirjanik? Või rahvusliku ärkamisaja suurkuju? Ehk on oluline hoopis Koidula välimus: uhkete lokkis juuste ja korrapäraste joontega naisenäo atraktiivsus võib ju täita ka esindusülesannet — turistidele on ilus "koidula" tõepoolest Eesti visiitkaart. (lk 568)
