Seda südamaad nimetatakse rahva suus mitut moodi, kõrveks, kõnnumaaks, kõnnuks, ka kivikuks. Viimatimainitu peab nähtavasti viitama paikkonna kivisusele. Kive on neil mail tõepoolest ohtralt, ja nimetuse tabavust ei saa salata, ehkki kivid pole siin mitte alati maapinnal, nähtaval. On õõtsikut, põhjatut mädasood, raba, lagedat soomaad, on puistu ja varvikuga kaetud sõmeranõmmesid ja -künkaid, on järvelagedat, liivarandu, sambla- ja põdrasamblikuvaipa. Ja kui neis paigus liikuv kõnnurändur satub ikka ja jälle küünrase läbimõõduga ja suuremategi rahnudega kaetud kivimaale ehk raadikule, kus lapi saapal pole muud toetuspunkti kui kooriksamblikusse kasvanud kiviranga lagipea, siis ei oska ta ennast küll teisiti nimetada kui kivikuränduriks.
Matti Mazajev, "Kiviku aed", rmt: "Triumfivärav", tlk Ants Paikre, LR 14-15/1981, lk 52
