Hülge hall sile pea kadus vee alla. Tugev löök loibadega, ja loom sukeldus alla tumedasse hämarusse. Esiloivad siblisid hoolega ning tagaloivad liikusid vaevata ja sujuvalt kokku ning lahti. Paistis, nagu oleks suur, kohmakas, maa peal abitult vänderdav loom äkki imeväel veehaldjaks muutunud. Läbi rohetava vee ujuv hall keha oli väle ja osav ning samal ajal painduv, nagu polekski tal konte. Suured silmad hiilgasid.
Pole ime, et vanal ajal kalur teda äkki mere selges vees ujumas nähes kohkus ja et tekkisid muinasjutud kalade seas elavatest, inimese silmadega ja kalasabaga näkkidest.
