Essänd, seda laiskust! Mitte ei taha tööd teha! S. o. tahan, tahan väga, aga ei võta tõsiselt ette. Olen nagu laps jõulupuu all, võtan kord ühe kingituse kätte, siis teise, panen jälle ära ja olen tasa rõõmus, siis jälle algab seesama vaatlemine ja nagu arg ja hell katsumine uuesti. Ainelised kingid on ülekantavad hingelistesse mõistetesse, sest säält nad ju tulevad, hingelised aga liiguvad vaikselt mu ümber iseeneses ja ma nagu imestan kogu aeg. Ja pilgutan silmi, et kas on ikka tõsi. Ja nii ma siis ei jõuagi tööni.
Millest ka selgub, et tööl oli teiste ülesannete keskel ka oma uimastamise ülesanne. Kuna nüüd seda narcoticumi enam vaja pole, on kõik nii õndsalt lõtvunud.
