Vaadake, just minu isavaimustus minu näitemängu üle tegigi minust näitlejanna. Ma pidin olema umbes üksteist, kui ta mind esimest korda teatrisse viis; olin mitu korda koos temaga ooperis käinud, ent need mulle eriti muljet ei avaldanud.
Aga see esimene näidend! Mu silmad hüppasid peast välja.
Täiskasvanud inimesed tollel laval tegid samu asju, mida mina kodus üksi nalja pärast tegin. Ja nad said selle eest palka! Nad teenisid sellega elatist! Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas need näitlejad saavad käituda nagu mina, leiutada väljamõeldud maailma ja nimetada seda tööks! Esimesel vaheajal pöördusin ma isa poole ja ilmselt oli mind kuulda üle terve teatri, sest ma olin nii elevil, kui ma ütlesin: "Papa, papa, just seda ma tegema hakkangi!"
Ja see tunne pole tänaseni muutunud. Ma tõusen kell kuus üles ja lähen stuudiosse ja see on töö, mida ma armastan, ja ma olen nii õnnelik. Ma lähen teatrisse, istun oma garderoobis, panen meigi peale ja kostüümi selga ning korrutan kogu aeg: "Ja siis mulle veel antakse selle eest raha ka!"
Ingrid Bergman, rmt: Ingrid Bergman, Alan Burgess, "Ingrid Bergman: my story", New York: Delacorte Press, 1980, lk 22
