Faye mõistis, et seal väljas on armee, mis vaid ootab võimalust rünnakule asuda. Enamik naisi - ükskõik, kui rikkad ja edukad nad ka ei oleks - on kunagi meheltpetta saanud. Igaühel on truudusetu eksmehe, valetaja, petisekogemus, igaühel on keegi, kes on ta südame purustanud ja sellest üle kõndinud. Meesülemus, kes on edutanud kehvema kvalifikatsiooni ja pädevusega meeskolleegi. Märkused, higised käed firma jõulupeol. Kõik naised on sõjaveteranid. Mingil moel.
Ja ometi hoiavad nad keelt hammaste taga. Suruvad hambad kokku. On suuremeelsed. Näitavad üles mõistmist. Andestavad. Lohutavad lapsi, kui mees ei ilmu välja, nagu oli lubanud. Vabandavad neid välja, kui nad teevad halvustavaid märkusi. Jātkavad mehe vanemate kutsumist laste sünnipäevapeole, kuigi nood on lahutuses mehe poolt ja kiitlevad rõõmsalt, kui tore on mehe uus naine. Naised on juba kord sellised. Nad pööravad viha sissepoole. Enda vastu. Nad ei aja nina püsti ega nõua oma õigusi. Head naised ei nori tüli. Head naised ei tõsta häält. Seda õpetatakse naistele maast madalast. Naised lepivad kõigega, siluvad suhteid, kannavad vastutust, neelavad uhkuse alla ja püüavad olla madalamad kui muru.
