"Ah soo," ütles Ah Soo, "tahad teada, mida mina teen. Mina mõtlen."
"Mida sa mõtled?" küsis Karoliina.
"Mina mõtlen välja," ütles Ah Soo. "Mõtlen välja igasuguseid asju — linde ja loomi, lapsi ja isegi masinaid, kui pisut pingutan."
Karoliina vaatas talle lugupidavalt otsa. Niisugust onu oli ta tahtnud juba ammugi näha. Isa ei mõtelnud kunagi midagi välja ja Karoliinal oli ajuti kahtlus, et ta ei oska üldsegi mõtelda — ja et ilmas polegi inimest, kes seda tõsiselt teha oskaks.
