Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/jaanuar/18

Ma kuulma hakkan mesilaste suma
ja haistan lõhna väga tuttavat.
Ning siis — mis eriskummaline ime! —
ma seisan kivikalmel kodumäel
all õitest nõretava pihlapuu.
Kaob jalust jõud ja valust kummuli
ta alla vajun mullakamarale.
Suurt rahu, õndsust enne tundmatut
ta kohinast mu südamesse huljub.

• Albert Kivikas, "See on see maa", Lund, 1950, lk 93