Igast tänasest saab hommeeile. Igast elatud hetkest saab üks sekund, üks hetk, üks pisike piisk suurde merre, ühte puusse, ühte tohutusse atmosfääri. Seal on ees meie eelnevad liinid, esivanemateveri, miski, mis oli, on ja jääb ning elab edasi. Ning seda põlist olemise kutset, seda ürgset veremöiret kannab endas iga vanem, kui last kaitseb, iga laps, kui vanemalt abi palub, ning iga vereside, kui saabub äratundmine: me oleme üks puu, üks verehääl, üks põline kutse, mis meid seob. Saada teada, kuidas, kust ja miks oleme tulnud - see oleks kui mälupeegeldus ajaukselt, sosin minevikust ning hüüe tulevikku. Vajumine jalgadega ajamulda, pinda, mis meid lõi, inimeseks tegi, meie jälgi talletas.
