Greipfruudimahl, mida ta kahe kolmnurkse auguga plekkpurgist jõi, seisis aknalaual. Kui ta käe selle järele sirutas, paotus kardin, ja ta vaatas välja. Pruunliivakivi, balustraadid, uukaknad, sepisraud. Nagu tembeldatud margid albumis — üle tuhmruskete majade raudvõrede ja sooniliste vihmaveetorude rasked mustad viirud. Kui raskepärast elu elati siin, nendes kodanliku soliidsuse vormides! Püsivusetaotlus masendas. Me oleme lendamas Kuule. Kas inimesel on õigust isiklikele ootustele, mis on nagu need mullid kolvis? Aga eks liialdata olukorra traagilisusegagi. Veendumuste ebapüsivus tõstetakse ülearu kilbile; see, mida kunagi usuti ja usaldati, ümbritsetakse nüüd kibestunult musta irooniavõrega. Nõnda on hüljatud kodanliku stabiilsuse mustvärv saanud uue tähenduse. Aga seegi on väär, ebaõige. Sel kombel õigustatakselogelemist, rumalust, pinnapealsust, pirtsakust, himu — pööratakse omaaegne väärikus pahupidi.
Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11/1973, lk 11
