"Ma ei anna neile põhjust mind haletseda," oli mu emal kombeks lõriseda. Seda kibedat tõde kuulutas ta iga paari kuu takka, kui rahaga kitsas käes oli. Toidutalongid olid meie linnas tavaline nähtus. Käigud kiriku keldrisse, kust konserve ja kuivaineid tasuta sai, niisamuti. Olin piisavalt tark, et mitte soovitada nende võimaluste kasutamist ja raha kasutamist auto parandamiseks, uute kingade ostmiseks või krediitkaardivõla äramaksmiseks. Mu ema tegi selgeks, mida tema sellisest asjast arvab. Ajapikku sain aru, mida ta sellega öelda tahtis. Uhkus võis küll olla patt, kuid see aitas ka vee peal püsida. Haletsust sai esile kutsuda haletsust vääriva käitumisega.
Anna Pitoniak, "Vajalikud inimesed", tlk Piret Lemetti, 2020, lk 52-53
