Ja mis puutub tema postkastisse, siis on see asi iseeneses, konstruktsioon, mille kohta möödasõitvad autojuhid, kes järve ääres, kus mets hõreneb, kiirust vähendavad, tavaliselt ütlevad, et see pole pärit siit maailmast.
Aga seda ta just on.
Esialgu arvatakse, et see on harilik piimapukk, mille otsa keegi on asetanud rohiroheliseks värvitud mesipuu, mille otsa keegi teine omakorda on pannud omatehtud pesakasti.
Teatud määral ongi tegemist vana piimapukiga. Seal on ruumi kahele suurele piimaplekile ja puusse on jäänud nendest nõudest rõngad, aga juba üheksa aastat pole siin seisnud ühtegi piimaplekki.
Kasti küljes, mis näeb välja nagu mesipuu ja millel on puupööraga uks, ripub nööri otsas laast, üks külg punane ja teine must. Ja pesakasti küljes on väljavõetav must nool.
Tegelikult ongi postkastiks see pesakast. Nool tõmmatakse välja, kui postimehele on vaja teatavaks teha, et kastis on ärasaadetavat posti, muidu peaks ta võib-olla ilmaasjata peatuma.
Punane ja must puupilbas, mis ripub suurema kasti küljes, teatab, kui paistab punane pool, et postimees peab ühes võtma paki, millel on temaga üks tee. Postimees sõidab ainult ühes suunas. Kui paistab must külg, siis tähendab see, et paki peab ühes võtma kruusaauto. Kruusaauto sõidab mööda paar korda päevas.
Viimasel ajal pannakse küll ehk harva siia mõni pakk, aga seda siiski juhtub.
Kogu postkastikaadervärk seisab muidugi suure kuuse all, aga kindluse mõttes on see kõik varjatud veel roostetanud plekiga, mis on kuuse külge naelutatud.
Kuskil pole ühtegi nime, aga jääb mulje, et selle postkastiehitise omanikul peab olema tohutu kirjavahetus.
Stig Claesson, "Kes armastab Yngve Frejd", LR 11–12/1980, lk 7
