Kuhu jäid aga tüdrukud? Ka nemad on hariduse ja loova töö poole püüelnud, nendel puudub ainult üldnimetus, sest karjatüdruk tähendab keelepruugis midagi alaväärtuslikku. Helmi Mäelo oma mälestustes "Talu tütar" (1959) analüüsib seda vahet enda lapsepõlve kirjelduses. Tüdrukuid peeti tol ajal perekonnas poistest alamateks, kooli saadeti esmajoones poisid. Ainult üksikud tüdrukud said hariduse ja tunnustuse, nagu Lydia Koidula, Anna Haava, Miina Härma, Aino Tamm, Marie Under. Nende nimede ümber hõljub veel praegu mingi pühaliku ime uduloor, mis katab nendes lapsest saadik peitunud teadusejanu, kutsumuse ja tugeva tahte osatähtsuse. Seda eelarvamust tundes on kergem mõista eesti kirjanduses esinevaid tütarlapsetüüpe.
Salme Raatma, "Laps raamatus ja lasteraamat I", rmt: "Kultuurikilde endisest Eestist ning väliseesti ajast", Turu, 2002, lk 55
