Raba ei tunne aega, kõrgsoo kella. Sada aastat tagasi või edasi, kaheksa või kaheksakümmend, raba on ikka ühesugune. Muutuvad valgus ja värvid, õhk sootaimede kohal, aga mitte ürgraba ise, soo põhjatud laukad ja alguse ja lõputa rajad, need, mis on nähtaval, ja need, mis on peidus, kõik on siin alati alles. Kui arvad, et rada ei ole, siis vaata veelkord. Võibolla ainult sina ei näe, võibolla ainult silmadest ei piisa. Raba ei näita sulle midagi niisama, ise pead tahtma otsida, suutma leppima sellega, mida leiad.
