Teatris on üks priimabaleriin. Rohkem neid ei ole. Ja tema välimus, füüsilised eeldused, tehnika, ilu – see ei loe midagi, kui pole sees seda miskit, nagu öeldakse. See on omadus, mida ei saa õpetada. See on inimese sees. Ta tuleb lavale ja sa ei vaata enam mitte kedagi teist, sest ta paelub su tähelepanu. Ja see ongi see, miks Marcia Haydée, väga kuulus baleriin, kes siis, kui tantsida enam ei saanud, tuli endale pühendatud õhtul lavale ja seisis. Mul tõusid ihukarvad püsti.
See on võim, mis tuleb inimese seest. Sa võid tahta kedagi priimabaleriiniks teha, aga kui tal pole seda jumalikku miskit, siis ta selleks ei saa.
