Vaadates tühja valget ekraani, meenus mulle kunagi nähtud foto.
Foto kinosaalist. Tehtud projektsiooniruumist, paistmas kinokülastajad ja ekraan. Foto, mis jäädvustas kogu filmi. Katik avanes filmi algusega samaaegselt ja sulgus filmi lõppedes. Ekraan, mis imas endasse kahetunnise filmi valguse, talletati valge ristkülikukujulise ülesvõttena.
Ilmselt on minu elu samuti selline. Ühes filmis peegeldub kogu mu elu kõikide oma traagiliste ja koomiliste seikadega. Kui see üheks fotoks vormistada, jääb sellest vaid valge filmilina. Trotsides kõiki emotsioone, jäädvustatakse minu elu valge fotona. Sellel ei ole midagi. Ainult puutumata valge tühjus.
Genki Kawamura, "Kui kassid maailmast kaoksid", tlk Margit Juurikas, 2020, lk 71
