Fredrika oli ülimalt teadlik sellest, mida kolleegid temast arvasid. Tõsine ja ligipääsmatu. Huumorimeeleta ja tundetu.
See ei ole tõsi, mõtles Fredrika. Ma ei ole tundetu, ma olen hetkel lihtsalt suures segaduses.
Tema sõbrad kirjeldaksid teda sooja ja empaatilise inimesena. Ja uskumatult lojaalsena. Aga selline oli ta eraelus. Nüüd leidis ta end ootamatult töökohal, kus oodati, et ta võtaks tööd isiklikult. Fredrika jaoks oli see täiesti mõeldamatu.
Asi ei olnud selles, et ta ei ole osavõtlik ja mõistev nende suhtes, kellega ta tööasjus kohtus. Asi oli lihtsalt selles, et ta oli otsustanud olla vähem emotsionaalne.
"Ma ei ole hingekarjane," oli ta öelnud sõbrale, kes ei saanud aru, miks ta ei taha oma tööle emotsionaalselt pühenduda. "Ma olen kuritegude uurija. Asi ei ole selles, kes ma olen, asi on selles, mida ma teen. Mina uurin, keegi teine las lohutab."
Muidu ma upun, mõtles Fredrika. Kui ma pean lohutama iga ohvrit, kellega ma kohtun, ei jää minust midagi järele.
