"Taipad, mees," ütles Pipo vaiksemalt, "see linn on mind juba aastaid hävitanud. Võtab kogu mu energia. Ja mina muudkui unistan, aina unistan, nüüd unistan juba ka päevasel ajal. Elan nagu mingis filmis. Unistan elada nagu Ameerika filmis, aga elan kodumaises filmis kus kogu moving seisneb selles, kuidas peategelane lööb õllepudeli vastu enda peadkildudeks ja siis peopesa kildudesse vajutab. Ja siis pärast nutab. Või siis tšehhi filmis, kus kutid päevade kaupa, jalad vees, ojakaldal istuvad ning üksteisele mõistatusi esitavad stiilis "Kes on inimese parim sõber?"."
Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021, lk 129-130
