Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2025/märts/7

Võpatasin ehmatusest ja vaatasin ringi. Olin kuulnud esimese juristi häält, teda ennast aga polnud näha.

"Kohtualune põgeneb," kuuldus teise juristi hääl. Ka teda ei olnud näha.

"Ei. Tal pole võimalik põgeneda." Tundsin ära esimese filosoofi hääle. "Sellel kohtusaalil pole piire. Lõhutud uks ei vii välja."

Kuigi kedagi polnud näha, jäi mulje, nagu viibiks kohtukolleegium täies koosseisus kohal.

"Kuni selle ajani, millal maailmas eksisteerib kohus, jälitab ta teda kõikjal kuni maailma otsani," venitas teise filosoofi unine hääl.

"On sündinud uus aksioom," kõneles matemaatiku hääl, "mille kohaselt kohtualuse eksisteerimine ruumis tingib ka kohtu eksisteerimise samas ruumis."