Paberit kraapiv hanesulg meenutab hiirt, kes üritab pähklikoorest läbi närida, et tuumani jõuda. See krabin on lambivalgusele seltsiks, kui maja magab, varjutuse vältel, mis eraldab õhtut hommikust. Emily ei tunne end kunagi vähem üksi kui neil tundidel, mil ta kummardub paberi kohale, käes mälestus hanest, nurgas kujuteldav hiir, tema lambis tohutu vaala õli, ja tint - tint, mis pärineb muinasjutulise, kaheksa käega mereolendi kõhust. Tint mäletab imesid juba enne seda, kui ta midagi kirjutanud on.
Dominique Fortier, "Paberlinnad", tlk Laura Christine Arba, LR 27-28/2023, lk 92-93
