Meie perekond moodustab omaette nagu väikese loomakaitseseltsi. Kui nähakse tänavail mõnd peremeheta kassi või koera, kohe sirutuvad käed, et silitada "vaest looma", kes peab üksinda igavust tundma, ning kui loom avaldab seepeale soovi kas või lihapoodi sisseastumiseks, ollakse valmis ta igatsusi jalamaid täitma. Ei ole ka harvad juhud, kus aidatakse päevakoera üle kivise kõnnitee või viiakse botaanikaaia tagant leitud karvane röövik põõsa otsa, kuigi hiljemini selgub, et see on suurimaid taimekahjureid.
