Ada Blackjack ei pidanud end kangelaseks. Tema arvates tegi ta surmaga silmitsi seistes üksnes seda, mida oli vaja teha. Ta jäi ellu vaatamata sellisele vastutusele ja sellistele raskustele, mille olemasolust tal polnud varem aimugi olnud.
Kui keegi teda hiljem vapraks nimetas, kallutas ta pea küljele ja vaatas tumepruune silmi pilgutamata kõnetajale tükk aega otsa. Ja lausus siis üksnes: "Vapper? Ei oska öelda. Aga ma ei kaotanud iial lootust."
