Poeet oli raisanud oma öö, kuni teised pidutsesid, ja mõistis nüüd, et seda ei saa enam tagasi. Tasus vaid pea lambivalgelt taeva poole tõsta, kui oli selge, et öö on tagasipöördumatult kadunud. Kelnerid korjasid kiiruga laudadelt linu kokku. Veranda ümber luusivatel kassidel oli hommikune väljanägemine. Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.
Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", 6. ptk, tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, 1995, lk 63
