See on sellepärast nii lühike ja segane ja logisev, Sam, et tapatalgute kohta ei saagi midagi intelligentset öelda. Kõik ju peaksid olema surnud, et mitte kunagi enam midagi öelda ega midagi tahta. Pärast tapatalguid peaks kõik olema väga vaikne, ja alati ongi vaikne, ainult linnud ei vaiki. Ja mida need linnud siis ütlevad? ütlevad, mida tapatalgute kohta öelda ongi, nagu näiteks "Tsii-tsi-viit?".
Kurt Vonnegut, "Tapamaja, korpus viis, ehk, Laste ristisõda", Tallinn: Tänapäev, 2003, lk 23–24
