Britid, otsustan ma, matavad inimesi ainult siis, kui nad on nii surnud, et selle kirjeldamiseks oleks vaja teist sõna. Britid ootavad matustega nii kaua, et inimesed ei kogune niipalju leinama kui kurtma, et laip on ikka alles maa peal. Järjekord on, ütlevad nad telefonis (britid armastavad järjekorda). Nad tulevad kokku alles siis, kui emotsioon on kadunud.
Mida muud pean ma arvama neist kümnest päevast, mil tuleb oodata pabereid, surmatunnistust ja äraviimiskorraldusi, mis jõuavad igaüks eraldi sellesse ühte ümbrikku, mis antakse vennale koduteele kaasa.
Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008, lk 173
