Las küün laguneb! Aidast on kahju. See on näinud kõike head, mis siin talus üldse on olnud. Tuhkmullad, sinna vea sõnnikut, palju tahad, need oleksid ikka rohkem vastu võtnud, kui anti, ja kes teab, kas nendelt mäekühmudelt üldse paremat saaki oleks saanud. Aita ehitades polnud isa ja tema suurt rikkust lootnud. Viis korda kuus meetrit — ärgu seisku tühjalt, polnud nii palju palke, et ilmaaegu raisata. Vilma küll õiendas, et olevat sauniku aidake, kes see väljastpoolt näeb, kas tühi või täis. Aga tookord polnud naisel veel õiget sõnaõigust, isa otsustas omapäi, minia võis vinguda palju tahes.
Māra Svīre, "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, Loomingu Raamatukogu 10–11, lk 10
