Keelekasutusmuutusi jälgides on nähtav, et tähenduse tuum – meie näitel see, et leib on jahust küpsetatud toit – püsib enamasti muutumatuna pikka aega. Nihked algavad servaaladelt, on teinekord ähmased ja vaieldavad, aga nende märkamist peame oma töös tähtsaks. Keelekasutust kirjeldava sõnaraamatu ülesanne ei saa olla püsikindlate tähenduste "kehtestamine", vaid püüd tuvastada, millist kokkulepet keelekasutajad oma kõne- ja kirjapruugis parasjagu enim järgivad.
