"Lase mul minna tagasi oma konnatiiki," palus iga päev kuningapoja kaasa, kes oligi ju tegelikult konn.
Viimaks pidi kuningapoeg järele andma. Ta saati oma kauni kaasa konnatiigi kaldale. Aga seal ei suutnud ta temast enam lahkuda. Nii nad läksid koos nõid Sutraputra osmikusse, astusid nõia ette ja palusid, et see muudaks nad mõlemad konnaks. Nõid Sutraputra, kes oli parajasti heas tujus, tegigi seda otsekohe.
Kalju Kangur, "Unenäod kristallkohvris", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 17-18
