Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest kõik - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki tehastes, mitte luuletustes".) Poeesias on vaja ainult neid asju, mida kellelegi vaja pole. See on - kõige vaesemkoht kogu maamunal. Ja see koht on - püha. (Mul on väga raske ette kujutada, et keegi suudaks kirjutada säärase luuletuse - täiesti puhtast südamest, hingest ja hingele.)
Marina Tsvetajeva kirjas Ljudmilla Vepritskajale, 9. jaanuar 1940, lk 533-534
