Ma olen nagu kaks olendit — muusik ja naine. Viimane on praktiline, veidi taktitu oma trotslikus hoiakus maailma suhtes, sest ta on haavata saanud ega kavatse uuesti saada, sundides vaikima oma emotsioone ja tundeid, teeseldes, et neid pole olemas, sest tegelikult ta kardab neid.
Kuid muusik ainult tunnetest koosnebki. Kui ma mängin, võin kujutleda, et olen ära kantud sellest maailmast, et mul on eriline taju, et ma oman peent arusaamist, mis tavalistel inimestel puudub. Ja ma tundsin, kui ma mängisin selles toas, mis oli olnud pime ja kurb pikemat aega, et ta muutus äkki elavaks, et ma olin tagasi toonud midagi, mille järele ta oli igatsenud. Luulelennuline, jah. Kuid muusika ei kuulu siia ilmalikku maailma. Suured muusikud saavad oma inspiratsiooni jumalikust mõjujõust... ja ehkki ma ei ole suur, ma olen vähemalt muusik.
Victoria Holt, "Liivamülgas", tlk ja järelsõna Asta Luigas, 1995, lk 47-48
