Ainus, mis mind muusikaesitustes huvitab, on see, kas muusikud saavad ise aru, et laval olles ongi nende momentum, et see ongi nende aeg panna mängu kõik, mis neil on, ja võtta sama palju vastu oma ansamblikaaslastelt. Tundub võib-olla liiga tavaline asi, mida tahta, aga tihtipeale ma seda arusaamist ei näe. Ei piisa sellest, et lood on selgeks harjutatud, hingamiskohad ja dünaamika kokku lepitud ja tullakse publiku ette sooritama – lihtsalt millegi ärategemine on õudne, talumatu. Tahan näha, et midagi sünnib hetkes.
