Hirmu kohta võib tingimusteta öelda, et see on universaalne ja füsioloogiline. Ta on nii psüühiline kui füüsiline reaktsioon, mis on tavaline nii loomadele kui inimestele. Elada tähendab karta ja see tuleb meile paljudel juhtudel kasuks, sest hirm päästab meid tihti ohu käest. Kuid hirm, mida me kardame, on hirm valu ees, mida teevad meile need, kes tahavad meid tappa ja vigastada, mitte aga loomulik ja terve hirm, mis lihtsalt hoiatab meid välditava valu eest. Ning poliitiliselt mõeldes tunneme me hirmu mitte ainult enda, vaid ka oma kaaskodanike pärast. Me kardame hirmunud inimeste ühiskonda.
Süstemaatiline hirm on tingimus, mis teeb vabaduse võimatuks, ning selle tekitab eelkõige institutsionaliseeritud julmuste ootus.
